fbpx

Sajanditepikkune nälg

Vetruv maapind jalge all, tõttan põhku, sest mul on kõhtu.
Peopesad toitu täis, topin järgnevat suutäit põskedesse. Tahan veel, sest tunnen ikka korisevat kõhtu.
Olgugi, et just lõpetasin söömise, olen näljane kui hunt.

Kogu pimeduseaja kestnud nälg, viimaks tüdinenud, soovin täituda.
Täis pugides ja isu kustutades, puhkan, et vabaneda.

 

Silmad pungil, on kriipiv uut puhku, see joomata janu. Vaen riivanud, viidud täide, surmaotsus raju. Vaatajad küsimas, kus truud need hambutud.

Karikaid tühje, kerkivad katlad, pildid tuhmunud, tollal lohistamas vanu. Leivakoor luhtunud, valugi kuhjunud, ainumas kauge, sääl köhatav maru. Kiindunud seintel, tääv tardunud salu, on pilguta vaev, piltidesse peidetud kaev.

 

Kaotatud põllulapp

Photo from atarahs.wordpress.com

Inimesed nälginud, mind on jälginud, järjekordses toetuses, väetid selgunud. Herned tuhmunud, kepid kuhjunud, näpud, needki verest mustunud. 

Varitseval silmil, põlle servil, katse on nurjunud, kui puru on kukkunud. Taskusse pettunud, unesse mattunud, huultele nakkunud, sai sul kattunud. Valvurid valutud, ikkagi arutud, on näljast nad nõrkenud, sest ma lahtunud.

Maal rass kurnatud, nõrkenud hurmatud, nähtud need kurnatud, põllurüüs süüdatud, vallale rüübatud. Liivale lükatud, hambale tükati, on kummuli kükakil, kellele upakil.

Võllas või vallas, seest kullas, olid siis, kiduras kallas, rüüs sa hallas. Kiviklibu näljas, raev paljas, tema vaen haljas, mu tulevase küljes, viis kondi naljas.

Unele suikunud

Photo from mariannphotography

Endiselt rattas, ses plastises kettas, arenematu vanatu, kes mättas. Nägemine viletu, raukjas kodeeritu, unises veretus. Taiese kellas, ta võõras hällis, rägastikus kinni, siis pahes, on vast tahe.

Tahan palju, sulle kalli, ma ei salli. Soppa tuppa, see ei sünni, missugune saamatus?

Tundetus isendis, väikses visandis, südametu aku, see ei nakku. Sopases vihmas, mõtlevas kihvas, jälle on patus.

Järjekorrad mõõtmatud, roomatud. Maasse koorunud, rüübatud, mõrasse hoomatud. Koormatud. Karju või varu, kilejas kurk, seest kuiv tolle salumulk. Vett, vett, kuvandis uinuvas, tal vähe, ikka nii vähe.

Väljapääs koomas, tehislik ainumas, põldude kuivetunud, roomamas. Mass roosides, robotite saar, unelmais. Hulluse julm vaimusett, kullamägede kuningas, pole isemõtlev neetute lett.

Isu toitja, vaibunud naer, süüta süüdlase kõrbenud laen. Taskud pungil, silmist pime, karje tungil. Jälle ringis, taassünnis, siis rahes, tundetus, on karjuja kett, kel pole mett.

Virmaliste ilmarahevaen, räuskab sõdameel kuulmatu, vimmaks sitspael. Teadmatu, suutmatu, sundimatute vaev, mil kilodejagu võetav surmataim.

 

Keeldunud luba

Photo from Faberge Galore

 

Molekulid vähenemas, ajurakud kurnatud, on unised. Magamatusest elujõuetud, oaas kui miraaž. Vesi huulil, veel pisut, kauaks, olen valmis, ei tea.

Lipunöör vardasse, tõusnud tuuled, pingule pardasse. Kevad, sile aknatagune, kesksuve kalendrisse. Suvi, tõusnud tormid, enamgi veel.

Sõdalane, kaotanud koha, pole mõõka, mida peita. Varjatud, väikseim päikesekiir, maapõuest nähtavale, helkiva tera, toob kera.

Kuldsed praod, kätel vaod, kuulutan traaviti, tasakaaluti. Kraavis, ududele nähtav, viskan räämas rüü, sest mul püüd.

Lodevus loksumas, jooksen amokki, särisev seik, see Araabia šeik. Kraanid kinni, vesi otsas, oad on piiratud, va riivatud. Me kõik üks, tahan siiski, võib olla kaks.

Vanadus, kukil teadmatu, kratsin kukalt. Hamlet, vastuseta küsimus, ei tea minagi, olla või mitte… Kuid siiski keelduda, kuis lubad?

 

Polaarsuskahene

Photo from Faberge Galore

 

Kaunis naine, nõuab almust, päevavalgus, kaugel kalmust. Tülis, nui nülis, sülis, iseendaga tülis. Seis vastu, võitmatu, võtan tõtt, mehemürakat, kel tutt. Võitmatu, nii võimas, ta suur, kesk puust, ta kutt, suus lutt.

Purgis. Pehmem poolus, teadlikum, parem. Tõesem, mitte parem.

Fookust kammides, pildist suurest, tõmban lohku, kohvikaimuohtu. Joobnu kohta, laiutavas müüdis, õõnsuse lektüüris. Puru põhjas, pilditu farss, kuristiku tassisaju marss. Puhvis kalas, rojus kassis, silmad vees. Õndsuse gurmaan, on teisiti ojas sees, kus just kees.

Vaalas, meelas laim, uhutud maim. Avarasse pitsitusse, või siis kitsikusse, kerge sisse, on kadnud kihk. Väljapääs avar, taevavaht, tal kaugeim maht. Neptun ühes, kõht tulvavett, pühib kadumismaht, ülbitseja surmajaht.

Koostöö sajatu, miljardes ajastu, iseenda seismise kajastu. Aeg suremas, – egonälg – tahan või ei, on kaugeim sajatus, uneajastu.

 

Väljaviis

Photo from webapp.zedge.net

Igaveses unes, võlutud roos, oleme koos, teviklikus soos. Ühes tal soov, on keskmine toos, ninasõõrmed hoos. Mustavas katkus, on kestnud kaua. Võtta viis, pime sõõm, viimses öös, veel viiv, ja tõusen siis.

Alistunud, kallistanud, sallin kõige enam, piisakene kriis. Laubal higi, pühib pärlendav pigi.

Ta vallatu kui laps, et saaksid sind kaks. Kuis tuldud on ligi, ta palub mult sigi. Kõle, sa võre, meil paljas, sel sõre.

Teadmatu talu, neile varese valu, kallima sallil, minna sul valin. Purpur sisu, ma kisun, kel on isu?

Tervenend, kergendust, põskedel rõsked, särisev keris, kel veres on selis. Niidistik, riimistik, kelkude killustik, mullastik vallil, oled mulle sa kallis.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa
💜

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Photo by Ingrid Tsirel

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

13/05/2020

0 kommentaar(i) "Sajanditepikkune nälg"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X