fbpx

Reedetud süütunne

Ajalõksu sulgunud reetur tirib süütundes ohvrit kui ratastel mänguautot järel. Temas maad võtnud laps, kes eales suureks kasu, virutab raevunult jalaga mänguasjale. Too maandub kaugemas kraavis, rattad taeva suunas.

Loits, mille nad mõttetus usus laiali puistasid, on viimaks ringiga tagasi pöördunud. Ületanud mõistusepiirid, ei oska keegi sellega enam midagi peale hakata.

 

Kas keegi peataks selle korrapäratu pöörise?

 

Kiiruses tormlen kohustustesse, teiste arvelt võetud austusesse. Kadeduse jumalana luban endale kõike. Laipu valimata annan hinnangu kaalu ja koguse põhjal.

Õhku rikkudes surun gaasi põhja, veel jõuan valedega maad mõõta, neid edestada. Ma ei vali ohvreid, see on kõigest mu elustiil. Ise on süüdi, et sõrmes säravat sõrmust suudlema ei kipu.

Nartsissistliku etturina määran kohut, kuhu iganes end kutsun. Odava pistise eest pööran navigatsiooniaparaadile uue suuna, minu valitud suuna. Olen fookusehoidja, kasumlikkuse manifestaator, kes südametu jätisena kustutab lõkkele lahvatanud armastuse, võõra ja kutsumata vaenlase.

Tühipaljas pianist ega kutsnik, need pole siin arvestatav mõõt. Olen elupööriste jõuline mõõtja, kelle tähtsuse, puutumatu staatuse, määrab Picasso seintel ja Bachi puhtahäälsus kallihinnalistes kõlarites.

 

Esimene armee

 

„Kellele seda valu vaja,” nokin trotslikult nina, samal ajal valuaistingusse lämbudes.

Mängureeglid kustutatud, samastan end emotsiooniga. Unustades teda kogeda või tunnelist vabaks lasta, tahan teda enda omaks pidada. Ahnusest või aplusest nimetan ikkagi enda armeeks.

Identiteedikriisi hulkurina võin jääda kolistama esimesi tänavaid, vanalinnatänavaid, kust kõik kord alguse sai. Sinna külvatud uskumusteseemned ja illusoorsed tabud, tõusnud rakukoodina nähtavale igas mööduvas elus, kutsuvad kaastundlikult avama tabasse keeratud lukke, mis inimsilmale nähtamatud, juba roostetanud.

Kaotanud silmist iidsed linnaväravad, pean end inimeseks, orgude valitsejaks. Kuulmatu latentses olekus, liigses sügavuses, lesivast tarkadekivist, saen kurvameelses naiivsuses vaid iseenda jalga. Teadmatu ravimatust haigusest „lollusest”, püstitan betoonmüüri betoonmüüri järel – uus Mustamägi vajab ehitamist.

 

Südamepete

 

Timukana ei taha ma vastuseid, vaid halinat. Valusööstudest toitujana uusi, veel rängemaid doose. Küllastunud mõnuagooniasse sukeldumisest, olen uhke illusioonidevõrgustiku loojana. Austatud sobilikust etiketist, lasen jõulisel maailmal rusikate vahel end lömastada.

Valule ehitatud maailm, proovides õigustada igat valikut, vabandab totras puntraseisus meelt. Reetnud korduvalt südant, heidan süüdistava pilgu dirigendile, kes tühja taktikepiga vale mõõtu vehib. Ajalõksu naaldunud, pole tal aimugi uuest korrast. Kraabin vale küünised oma südamesopist lahti, lakkudes veriseid haavu.

Punased nired võõra verena mu kätel, pole just kõige nauditavam vaatepilt. Kuid tõelise sangarina pean kristuse ristilöömist pühaks mõrvaks, tema piinamisest sündinud valu aastatuhandeid kestnud äriideeks.

Massimõrva austajana olen truu Vatikanile, suurimaile ilmavalitsejale, kirikule. Võidukalt leian end konfliktist teadusega, kes kritseldab eksortsismi koolitajad, paavsti koolkonna, tablettidega ravitava vaimupuuduse alla.

Jälle üksi, proovin alustada uut kihlvedu, mängu millesse ise ei usu.
„Kas tohib või pingutan sel korral täielikult üle?”

 

Pimestav tunnel

 

Olla reedetud või saada reedetud matab valge lumevaibaga reeturi tähenduse.
„Kuidas ma võisin neid alt vedada?” ei mahu mulle pähe.

Märkamatu unustuses, enesekesksuse nöörides, tõmban paarilise võllaköidikutest vabaks. Ta on kõigest kadunud eksija.

Fidel Castro ajast põletatud, panen kirja sobimatu hingeloo. Vaba pimedast tunnelist, tahab ta siiski mind meelepärase toiduna käpa alla suruda. Leian end ikka ja jälle trööstitus süütundes, maailma reetmises.

„Kuidas julgen valida, küsida seda, mida väärt olen?” ei mahu tunnelis redutajatele kohale.

Ühisteadvuse kanaldajana ei tea ma, keda võtta keda jätta; mida muuta mida kukutada – õiglusesau langeb minult nõu küsimata. Reedetud lapsevanemana saan üllas ohvrimeelsuses vaid laubalt higipiisku ja põskedelt nõretavaid pisaraid pühkida.  Sügavusel pole siin piire.

 

Kutsun Teid korrale

 

Ennastohverdava reeturina röögin jätkuvalt valus. Ma ei hooli enam reetlikkusele püstitatud taudist, vaid nurisen süütundes, mis tembeldab mind kuristike loojaks. Uue kanjoni tekitajana tunnen sama suurt valu kui kanjon ise. Soovides ta kinni lappida, elule tõsta, jäävad mu käed mõistuse esindajana lühikeseks. Teadmatu tema tulevikuplaanidest, olen röövinud süütult olevuselt tema võimalused terveneda.

Süda iiveldamas, hing seespidiselt kloppimas, proovin luua välist korda. Mida rohkem pühin ja kraamin, seda kaugemaks iseendale muutun. Viimse liivatera onnist väljauhtjana jääb kohtunikuna ainsaks peatujaks mu jalutsis Neptun.

Keha kuningana keeran talle vete solkijana selja. Hoopiski, surun summutavad klapid pähe, et vaigistada paitavad hääled langetustraktori, piinarikka niidistiku lõhkuja ja taimsete hingede noppiaga. Olen uhke tehtud kahju üle, plaasterdades mineviku lööklausega:
„Mul polnud valikut!”

Kantud ihade vihast, võin loomse hinge omanikuna lubada valida mitte hoolida, lappides sel moel reedetud süütunde.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni!

Pildivalik Ingrid Tsirel

Chandaa

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

13/12/2019

0 kommentaar(i) "Reedetud süütunne"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X