fbpx

Piire nihutavad loitsud

„Veni, vidi, vici,” (tõlge ladina keelest: tulin, nägin, võitsin) ütles kord Rooma keiser Caesar.

Kaugel võõrsil olles on eestlased rääkinud lugusid ühest väikesest rahvast, kes end korduvalt vabaks laulnud. Eestlus on omamoodi elustiil, millest saavad aru vaid seda kogenud inimesed. Meil puudub roomlastele omane keevaline veri, kuid sügaval südames teame oma väärtust ja kasvõi veri ninast väljas, oleme valmis südameväärtuste suunas pürgima. Isegi, kui oleme valinud pikalt vaikida, ärkame taas soojalt hõõgunud leegi toel, mis vajab ühel päeval südamest välja pugeda.  

 

Eestluse mõõde – kas piirav või avardav?  

Eestlus on omapärane võimalus jaatada juuri ja esivanemaid. Selles on meie pärimuslugu. Mida tugavamad juured ja side esivanematega, seda kaugemale maapealsed võrsed sirutuvad.

Eestlus ei tähenda, et oleme kohustatud alatiseks sünniriiki paigale jääma, justkui oleks reisimine tabu. Eestluse vastuvõtmine annab pigem tugevuse maailma kõigis paigus edukaks olemiseks. Pole vaja mõista hukka võõrsil rändajaid, me ei tea tema eluülesannet.

Üha enam kuulen inimeste vajadust saada rohkem teada oma päritolust. Sel lihtsalt põhjusel ei saa panna lapsendatud lapsele pahaks, kui too ühel päeval avalikustab soovi otsida üles eluandnud vanemad. On ammune tõde, et valel on lühikesed jalad – varjul olnud info ja tõde tahab varem või hiljem päevavalgust näha. See seletab müsteeriumi, kus juured kaotanud inimene hakkab alateadlikult oma väe taastamiseks liikuma esivanemate sünnikodu ja/või -riigi suunas, ise põhjust teadmata.

Teiste ikkes kannatamine on jätnud eestlastesse piirava jälje – kõik, mida ei tohi, võib tuua hirmutava lõpu.

 

Kardame siiani mõelda suurelt ja rääkida kõva häälega vabadusest. Rakkudesse imbunud kannatuseseeme surub piiridesse, millest teadvus ei pruugigi aru saada.

 

Nägin ühel päikesepaistelisel päeval mehe pluusile trükitud loosungit „Õpi kannatama”. Hirm taasvõidetud vabadus kaotada, paneb alateadvuse manifesteerima kannatusttekitavaid olukordi. Põhjus lihtne – kui vabadus asendada raskusega, kaob kaotuskartus. Isiklikult julgen uskuda, et esivanemad on, lisaks endale, nii meie kui meie järglaste eest piisavalt kannatanud. Vast oleks aeg siiski kannatus ja seda loovad piirid vabastada?

Oleme mõneti nagu indiaalased, kes lubanud oma väel sügavale peitu pugeda, rääkides sellest vaid omade turvalises seltskonnas. Kuid südames teama, et peame endis kanduva salapäraga seilama igasse maailma sadamasse, sest oleme nõnna erilised.  

 

Hingematvad piirid

Piirid keelavad näha suuremat pilti. Suurema pildi nägemine on vajalik mõistmiseks ja arusaamiseks. Piire kujundavad vanemad, õpetajad, ühiskond, meedia, hoides meid kitsarinnalistena. Suurt pilti kartes või nägemata jääme ilma võimalustest, sest oleme põimitud hukkamõistu ja kitsarinnalisusega.

Suure pildi nägemist võib võrrelda kõrgele pilvelõhkuja katusele ronimisega või lennukiga sõitmisega, kust avardub lai vaade. Niisamuti suurel staadionil vaatemängu jälgimisega esimesest või kõige ülemisest reast. Mida kõrgemale ronime, seda rohkem näeme ja avardume.

Piirid, mis enamasti saavad alguse tekkinud süütundest, takistavad suure pildi nägemist ja eluga edasiliikumist (nn paigaltammumise tunne ja kõrgusekartus). Nii saab süütundest frustreeriv kaaslane, närides seest hinge nagu enesekasupüüdlik ja õel sõber. Sellest uuest kaaslasest saab alus ebaõnnestumistele, külvates ellu olukordi, mis mitmekordistavad süütunde.

 

Siin tasub võtta appi mõistus ja saada aru, et süütunne tehtud/tegemata asjade üle ei aita olukorda lahendada ega tehtut (minevikku) olematuks muuta.

 

Pealegi, kui muutume süütundeks, ümbritseme end meid süüdistavate inimestega. Hakkab paistma nagu kõik ümbritev jagaks meile kriitikat ja hukkamõistu. Kuid milline illusioon see tegelikult on?

Piiridest väljaastumiseks tasub vaadata otsa süütundele, tunnistada ja tervitada teda. Olgu see esimeseks sammuks. Olukorra aktsepteerimine – sellest piisab algatuseks täielikult. Väljapääs saab alguse tegeliku olukorra tunnistamisest. Alles seejärel algab lahendamine ehk töö iseendaga.

Luule Viilma varasalvest oleme pärinud imelise mantra või loitsu (mantra või loits on korduvalt sõnatud lause, mis manifesteerub, muutes inimese sagedust, nt süütunde vabastamiseks (sõltuvalt sagedusest tajume mugavus- või ebamugavustunnet), klikka lisaks siia: Deva Premal Gayatri Mantra

 

Annan andeks süütundele, et sa tulid mulle.
Annan endale andeks, et võtsin süütunde endale.
Mu kallis keha, anna mulle andeks, et sulle süütundega halba teen.

 

Korda järjest mitmeid kordi ja päevi, nt 10 minutit iga päev, et alateadvus sind uskuma hakkaks. Igat uut harjutust on vaja teha vähemalt 21 päeva, et märgata muutusi (21 päeva on rakkude uuenemise aeg). Nii õpivad uued rakud looma uue koodi järgi uue mõttelaadiga rakke.

Loitsu või mantra lausumine õpetab sügavale alateadvusse juurdunu nihkumist. See on meetod vaherahu sõlmimiseks iseenda ja ümbritseva maailmaga, et avada oma olemus suuremale pildile.

Ahelatest väljaastumine toob ellu uued ja värsked tuuled, lubades kehaliselt lõõgastuda. Liigne pinge kehas tekitab lihas- ja/või luuvalusid, mis võivad avalduda krampidena. Pingeseisund, mille loojaks süütunne, kergitab õlad kramplikku asendisse, viies mälestuse kergest hingamisest. Kohati võib tekkida tunne nagu ei oskaks või julgekski hingata, sest ähvardav füüsiline valusööst, kes ootab avaldumisvõimalust, on kõike muud kui teretulnud.  

 

Loitsud ja mantrad toovad värsket lootust?

Piirid, mis seavad elus takistusi, on nihutatavad loitsude ja mantratega. Lausumised kutsuvad ellu situatsioonid, mis võimaldavad piirid vabastada. Riided, ehted ja esemed, mis kannavad sisseloitsitud sõnumeid, töötavad niisamuti nagu sõnadesse kõneldud lausumised (sest kõik on energia). Samuti palvused, mida enamasti mäletame keerulistes olukordades valla paisata. Vaid uskumused loovad erineva nimetuse; kuid jõud, mida endas kannab palve, loits, sümbol, mantra vms, lähtub algse looja olemusest, olles kantud kasutajaskonna ühisenergiast.

 

Samamoodi kui loitsud ja mantrad, mis toovad värsket lootust, sisestavad eestlastesse uut usku ja lootust ühised tantsu- ja laulupeod.

 

Kes käis äsjalõppenud tantsu- ja laulupeol „Minu arm”, sai osa imelisest koosolemisest. Eestlane, kes armastab rohkem omaette nokitseda, vajab siiski aeg-ajalt kokkutulemist ja ühise asja ajamist.

Meie iidne pärimus on eriliseks salarelvaks, millega tasahilju oma südameuks avada. Pisikese rahva jätkusuutlikkuseks oleme põiminud ammustest aegadest loitse oma rahvariietesse ja tantsudesse. Selle toel on vägi, mis näinud võõrast ajalugu, kandnud uhkelt edasi kõlavat keelt ja erilist meelt.

Kahjuks võtame liiga loomulikult rahvariietesse tipitud mustreid ja sümboleid, teadvustamata nende sõnukirjeldamatut jõudu. Tõenäoliselt on selle põhjuseks laisalt laiutav materjaalsuse ajastu, mis tõi endaga ühes tühjuse (samuti hingetühjuse), pannes unustama kooskõla maaema ja loodusega. Kuid mäletagem, et sümboolika on vanem kui keel ja selle mõistmiseks pole vaja osata riigikeelt, vaid kuulda südamehäält.

Rahvariided, mis kannavad rahvale omast pärandit ehk sõnumit, on detailideni kooskõlas inimese ja maahingega. Vööd, tanud, rätikud, sõlmed jm, – neil kõigil on oma kindel tähendus ja kaitse – milledesse punutud maakeele loitsud. Kangakudujad, vööpõimijad, tikkijad sõnasid näputöö ajal mustritesse kindlaid mantraid/loitse, et edastada riietusse vägi, kuuluvus, enesekindlus ja tugi.

Taastuletatud sõnajõud toob eestlasele meelde kauaunustatu, mis paneb meid kogunema Kalevi staadionile ja laulukaare alla. Selle aasta tantsupeotants „Must madu”, tõstis selgemini kui kunagi varem unustustehõlmast üles meie väe, loitsuväe; millega saadeti must ehk kuri eemale, teatades sõdalase- ehk pimeduseajastu möödumisest. „Must madu mätta alla, kirju madu kivi alla” rändas ajastu uutesse kätesse, valguseajastu kätesse.  

 

Julge nüüd vaadata suuremalt kui kunagi varem 🙂 

Kutsun sind üles leidma endas julgust proovida uusi asju, et astuda liikumisse. Soovin, et õpiksid muutustest rõõmu tundma, sest ainult muutused loovad elu. Paigalseis on võrdväärne surmaga. Pane tähele, et loodus pole kunagi paigal; temal on aastajad, ja kõik on muutuses. Igal aastal toimub uuestisünd.

Õpi usaldama muutusi ja aktsepteerima enda kõrval inimesi, kes ei soovi olla liikumises. Oleme loodud kogema just endale vajalikke kogemusi, mitte elama teiste eest või teiste elu. Keskendu endale, oma muutustele ja muutumisele. Meil puudub kontroll teisi inimesi kinni hoida või ohjeldada. Varem või hiljem liiguvad nad oma teed enda äranägemise järgi.

Õiged loitsud saavad toetada sinu lugu ja kasvamist. Toetavad lausumised ja kõrgsageduslikult loitsitud esemed, ehted, riided jm lubada piiride kukkumist. Mäleta, et kannatusele ja kurjale ei meeldi kõrge sagedus, see lihtsalt tõukab ta sinu elust eemale.

 

Piiride kaotamine võib algselt tunduda hirmutav, kuid saada aja möödudes osaks uuest elustiilist, milleta enam igat järgmist päeva ettegi ei taha kujutada. Ka väiksest sammust piisab alguseks. Alusta ühest pisikesest muutusest ja pane tähele, kuidas see sind tundma paneb.

 

Kindlustunne, mida moodsas elus kulutulena taga otsime, on kõigest illusioon. Elus on vaid üks kindel asi – kindel on see, et mitte miski pole siin kindel. Seega, vähem hukkamõistu ümbritsevale ja rohkem julget muutumist ning silmi iseendale!

 

Joonista end piiridest vabaks
Klikka siia (https://www.facebook.com/events/1066588346863273/)  

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni!
Chandaa

FB: Vaimnevabadus

Instagram: Vaimnevabadus  

 

 

Liitu meie uudiskirjaga!

0 kommentaar(i) "Piire nihutavad loitsud"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X