fbpx

Pettusest köidetud

Köidikud saabusid juba eile, kuid ma ei pööranud neile tähelepanu. Nad laskusid, ei tea kust, kuid korraga olid keset tuba. Siiski nägi nüüd kogu ümbrus täiesti teistmoodi välja kui mu endine tuba, – mööbel, sisemus olid samad, aga tunne uus.

 

„Kuhu siis valgus jääb?”

Tõde tunnistades, tundemaailm mõnda aega suletud, sööbib tumedus seinapragudesse, heledasse värvi, mis endiselt koduks nimetatud piirjooni katmas. Tahtmatu lahkuda, manan näole kalgistava naeru, võitjate naeru. Piisavalt pettust korda saatnud, võin olla kindel vaid ühes – olen siit ruumist aegade lõpuni väljaheidetu. Kuid enne veel…

Tõetruult vaatan peeglist passivale kujule otsa, – temagi on muutunud – koletise neelatud, võiksin ütelda. Mäletamata tema nägu sellisena, jõllitan mineviku voolitud üllitist – juuksed sorakil, küüned haprad, nägu loppis ja vananenud.

Värskelt auravad lokitangid jahtumas kuumaksköetud rullitamisest, kunstküünte versioonitu pikkus varjamas enamat, ei suuda tušš ja pikad ripsmed väsimusemärke peita – olen igavesti neetud, klammerdatud oma enda kurjusse, mida südikalt kasvatada valisin.

„On aeg!” must vari tirib mind ruumide vahelt kaugusse.

Kuigi ma pole valmis, tõmban uue nartsu üll, veel enne liikumahakkamist, et pettumusest löödult köita kuningat. Valetamisest nuumamatu, isu täitmata, on mulle tähtis reputatsioon, üldmulje. Tahtmas küntud vilja põllult korjata, lohistab must mu jubeda kaltsuna kaevukõverusse, valgustamata auku.

Valed raevutsemas, kopsude all kerkimas paanikaks, hakkab halb. Kuju hirmutav välimus, tema lehk, sellisena esmalt saabunud isandat, temaga kõndinud käsilasi, ma ei mäleta. Kuigi üllatunud alanud kukkumisest, kui narmendava olevuse sõrmed mind vabastavad, on must kindel oma valikus. Pärast saabumist logiraamatu kuuetaskusse puistanud, olin valitutenimekirjas – siit reaalsusest pimedusse kukkujate nimekirjas.

 

Kuidas siiski ta võis?

Vahet tegemata, tema, kuulmatu, polnud nad nõus käsklustele alluma. Mässajad, nagu neid kutsusin, ikka surusid aina oma tõe ja õiglustundeda, jumaliku valgusega.

„Lihtsalt vastik,” võdistan õlgu pikkade võõbatud, küünevihaga, kiharate all.

Viha, paelaga kaelas, olen andestamatu. Purunenud au, kadumakippuv väärtus, mis siis et võõras, on minult rebitud. Saanud jalad maast, punnitan südikalt vastu. Tahan enam tagalat kindlustada, liitlasi valede taladele mahutada, neid lollitades õõnestada, tühjaks imeda.

Kukkumine on kiire, samas uinutav, kohati ärritav.

Irvitanud pikalt karmale, teda jalge alla trampinud, lolliks pidanud, olin kõigist suurem – kõiges. Isand ju kinnitas, et saan mäed, mida tahan, hinnaks kadedus ja valed, mis maailma reostamas, heledust kustutamas. Kuu pilvede taga, küünlaleegid varjatud, sai minust musta isanda jooksupoiss.

„Kas oleksin pidanud enesega tegelema, tunnistama nõrkust – ei iial,” olen nördinud isanda otsusest, mind kukutada, või siis unustada; kasutuna kõrvale loopida. Lubanud mõrsja kohta, olen reedetud: „Kuidas ta võis?”

Prints saabumata, igavesti tulemata, pühin suu andestamisest. Raiun igikestvat needust, mis mu purustab. Löök peeglist lahvatamas, ainumalt piki minu nägemist ahhetamas, sosistan sisinas: „Kuidas siiski ta võis?”

Nutmatuna pisarat pigistamas, palvetan kurja. Kättemaksu kihistades, tühjendan kukrud ses õuduses, ehk leian nurja.

 

Hüljatud kasutühjuses

 

„Kellele seda ikka vaja?” olen solvunud tühjusest, järgijate hüljatusest. „Naiivitaridest järgijaskond!”

„Hirmu ja pettusega enda külge kleepinud, ligi meelitanud, olid nad ise lollid, et uskusid kasusse. Lõpuks on nad ära teeninud, mis said, et sörkisid minu jälgedes, saamahimus või narruses. Kes neil käskis valedeköidikusse komistada, ja pimeda õeluse valida?”

Toonud kummardajate totruse nähtavale, kasvasin kiirelt edus. Vähemalt arvasin nii.

„Narrid,” mõtlen siiani naeru pigistades. „Kui kohutavalt naiivsed. Endil tõde silme all, kuulavad esimest kõvemini karjujat. Ahnuses valmis samuti kukkuma, kõigest ilma jääma, kaevavad omale süüd, raasukeste rüüs.”

„Paras neile,” mõtlen end päevi tagasi reetnud liitlastele. „Tegu tehtud, proovivad lunastust leida, on karma neil ikkagi kukil. Pärast põlevad minuga samas leegis, kuninga põrgutules.”

Naer ja nutt segamini kurgus, olen lubamatu alistumisele. Paaniline hirm dekaade üll, ei teeks ma kurjuse kehastusena miskit ümber, jätkaksin poolelijäänud paigast. Vahena vaid see, et seekord oleksin veelgi julmem – tõeline sõdalane, aukoha võitja.

Kraabin peast tõde, endal ahnus ja võim küljest pudenemas, on mulle üllatuseks lahkuda. Arvasin, et olenagi sõdalaste sõdalane, nii kutsusin enda eluülesannet, hääle valjuga.

„Mida oleksin pidanud uskumatuna tegema, ennast põlgava ja väärtustamatuna ette võtma?” ohkan raevukat tuld ninasõõrmetest, mis kuuma auruna nahka põletavad. „Kas tõesti pean nüüd otsast alustama, kusikl mujal uuesti oma tagala kindlustama?”

Õnneks kogemustepagas sellest elus pikaldane, rebenen. Kuulen peeglipraost tutavlikku irvet, pugistavat vilet: „Need, kes mu mängu toetasid, neid ju jagus.”

 

Väljavalitud käskjalana unistustemanu

 

Kõik siin elus oli alati ärritav: need inimesed, kellega suhtelsin; jutud, mida kuulsin; elukoht, millesse kinnitunud olin; kuid enim, seljas trampiv viha ja hirm, kes kordagi jagatud hingetõmbeid ei kontrollinud.

Neid härmatisena turja puhudes, olin siiski saatana otsene käskjalg. Teadmatu, kuidas tema haardest pääseda, nautisin sügaval südames, mis kaugel lapsepõlves tuhaks kustunud, kaose vilju. Parastavalt teiste kannatust noolides, seda ise juurde kühveldades, oma juttudega valesid puistades, tundsin ööhakul tekiäärelt rõvedat rahuolu –, sest ma võisin. Väljavalituna oli mulle rohkem lubatud, kui teistele.

Nüüd augus kukkudes, kuigi kardan, usaldun tumeda isanda sõnale, tema toetusele. Teeninud parimal oskuslikul moel, olen teadlik valguse tuhmumisest.

Helendav lollus kadunud mu elust aastaid kümneid tagasi, kui esimese koletuse korda saatsin, pidanuks kohe rohkem pingutama. Pidanud siis end valguseks, oli must isand kohe platsis, pakkus mulle kohta liitlaste seas, lubas kõikide unistuste õnnestumist.

Käed verel löönult kinnitatud, puhastunud kurjusesse, naelutasin pakti uhkelt aukirjana seinale – teistelegi kaeda, et nad ikka teaks, kes olen. Nüüd, kaikudes eemale paradiislikust luksusest, neelatan viimase klombi kurgust alla, sest kiirus väheneb – järgmine elutsükkel, 480 000 inimaastat kannatusi, tahab väljarabelemist.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa
💜

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Photo by Ingrid Tsirel

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

26/05/2020

0 kommentaar(i) "Pettusest köidetud"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X