fbpx

Oaasist väljaheidetud armukadedus

 

Kullakarva saalid ja kõmisevad marmorplaadid, kaotanud iseend. Juba tuhendeid aastaid, mäletamata oma loomust, kappan peata kanana sajandivahetusest uude.

Ärganud muinasjutulisest unest, tõstan pilgu, et silmitseda peegelpilti. Kullaraamiline barokkajastu raam särab seinalt sama eredalt kui peegel ise. Temasse keerdunud täkked ja kriimud lisavad väärtust päevinäinud antiikesemesse.

Libistan sõrmedega üle peegelduse, mis pehmest paist muhelema hakkab. Tema märkamine on inimkonnale uus nähtus. Inimestel on tavaks mööduda, mitte peatuda ega silmitseda. Nad tahavad küll tähelepanu ja aupaistet, kuid kardavad tühjuses unustusse vajuda.

Sa kuulud mulle!

Photo from wedding chicks

Nöörin hinge, ja paelustan kaelusest, tirin püksinööbist, siis kõrist – kordamööda kõikjalt, mis saaks kinnitada minu kohalolu, kuuluvust. Tahan panna kõik enda pilli järgi tantsima, tahan nende allutamist. Jonnin, tambin jalgu, siis nõuan – kõike ikka kordamööda.

Veel. Ikka veel.

Seesmus lööb paanitsemisest segamini – äkki jätab ta mu maha, võib olla ei vajagi mind ehk pole ma piisav, et kohta minu kõrval kindlustada. Tunnen tõusvat iiveldust. Soovin, et teised näeksid minu väärtust.

Tema omamine aitab kindlustada teatud positsiooni, heakskiidu.

Tahan, et ta jääks, no umbes igaveseks.

Skandaal skandaalis

Photo from Repository of Funk

Järgnen talle õhku ja ruumi andamata. Sisutan kogu aja skandaaliga. Siis pole tal aega mõelda oma vajadustele. Nii hoian ta ühtlases tegevuses, eemal enda soovidest.

Vahel, kui olen tugevalt piirid ületanud, viskan ta hinnaliste kingitustega üle. Mõnikord viin välja tuulduma, annan kaugelt maitsta oaasi, äärmuslikes oludes muidugi. Hoian närvipinge ühtlaselt ja kõikumatult skaala ülemisel numbril, hirmuäärmuses. Põimin ta kord jõu, kord kavalusega, ikka enda külge, lubamata end hüljata.

Kui tal peaks tekkima tunne, et kõik saab korda, alustan jalamaid uue etendusega. Staarina luban endale punaseid vaipu, mis siis, et ainukesena aplodeerin.

Miks ma seda teen?

Photo by Sue Wong

Ma ei tea.

Võib-olla selle pärast, et tunnen puudust ja viha, põletavat pettumust. Kui isegi tahaks rahumeelselt olla, siis miski tärkab minus elule, kannustades uuele paanikahoole. See on kui illusoorselt ringiluusiv gripiviirus, mis põue pugenud.

Uues ärrituses keelan tal suhtlemise välismaailmaga. Varjan sel viisil naabri rohetavamat muru, ookeni vabadust. Õhulossidesse ehitatud valed, need vajad pidevalt sammaste toestamisse investeeritavat lisakulu. Nii jooksen tuhatnelja mööda karjamaad ehk märkab keegi mu väärtust, silmapaistvust. Tahan vaid kindlustada olematut positsiooni.

Kartmatu rusikavõimu skandaali puistada, ajan nina kõrgemale taevasse, et karjuda kõvema häälega. Kohtlen teda kui tühjust, sest hoolin vaid ümbritsevast hinnangust ja hukkamõistmatust äraelamisest.

Mitte keegi ei jäta mind maha!

Photo from The Sacred Spirit

Võõrana oma kehas, olen oskamatu sõdalase eluta. Mehistun hetkes, kui tunnen allajäämist, kaotusvalu. Päris mehena olen sõdalane – pisarate ja tunneteta, pigem jõhkard, kes emotsioone välja ei näita. Käitun tugevana, sest kardan nõrkade tiitlit.

Elan kogu elu kui sõjaväljal, väljaheidetuna oaasist, ekstaasist. Pidevas rahulolematuses ja täitmatuses rammin elust ja elavatest läbi. Muskli- ja rahavõimuga manipuleerides olen mina see, kes kellegi jätab.

Kui peaks juhtuma teisiti, siis valetan maailma silmad mustaks, sest olen ohver. Reeturid, need on välja teeninud hinna ja sobivuspiirideta karistuse. Pealegi, kui olen haiget saanud. Elan suursaadiku puutumatuses, sest mu purustamatus vajab tõestamist.

Arm on mulle võõras, seda ma ei tunnista. Riputan uue maski näkku, lubades leida kaotatud oaasi. Juhuks, kui peaks ta leidma enesekindluse, et eemalduda.

Armastusvõimetu sõdalasena tunnen ainukesena vankumatut tinasõdurit, kes enda tõekspidamistest ei tagana. Olen armutu, sest olen armu-kade. Kade teiste külluse ja paremate võimaluste üle. Kadeda ja piiratud silmaringiga proovin neid tagasi hoida, nende edu keelata – seista õnnerajale, sest äkki kasvavad nad minust suuremaks ega vaja siis mind enam.

Probleemse lapsena vajan lisatähelepanu!

Photo from Canvas Insider

Olen vihane, et ema mind hülgas, isa minust välja ei teinud. Nüüd karistan ümbritsevaid, sest keegi peab mu hädades süüdi olema. Vastutama. Vahendeid valimata hoian edaspidi kõik lähedased inimesed endast sõltuvana – raha, võimu, hirmu, millega iganes.

Hukkamõistvate pilkude vältimiseks triivin abi küsimata pimedana läbi elu, kus kõige enam kardan väljaheitmist. Seetõttu suigun alles lõpus – nõnda on kindlam.

Kuid enne veel, vähkren unetuna, sõba silmale saamata. Lakke vahtides, viimases püüdes, heidan endalt teki. Kaotanud järje, sirutun sügavama järele. Tahan minna kindla tähelepanu peale välja.

„Oo imetabased meelemürgid, trööstige minu armukadedust, langenud inglite ravimatut haigust. Lohutage mind mu igaveses lapsepõlves, saatmatuna põrgus,” norsatan meeltesegaselt palavikulises kadeduses.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa

 

 

 

 

 

 

 

 

Photo by Ingrid Tsirel

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

13/04/2020

0 kommentaar(i) "Oaasist väljaheidetud armukadedus"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X