Nõuab julgust elada Tõde

Tamur Johannes Tohver

See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.

Karl Ristikivi.

 

Maailma põnevaima, mänguliseima ja võimsama töövahendi- inspiratsiooni- käivitab maailma igavaim asi- keskendumine.
Kui see kord on käivitunud, on taipamiste voog pidev ja seda saab vastavalt vajadustele peatada või esile kutsuda.

 

Ei ole suuremat naudingut kui järgida oma tahet. Ei ole suuremat vabadust kui hoolida teistest.

 

Tavaliselt öeldakse, et ma ei ole kunagi käinud tööl raha pärast. Mina aga ei ole kunagi käinud tööl. Olen alati läinud tegema midagi loovat ja meeldivat. Läinud valmistama midagi, mis aitab edasi paljusid, sh ka mind ennast. Olen nautinud sellest saadud tasakaalukust ja rahulolu. Mitte kunagi ennast selle taga. Teatris on ütlemine: armasta teatrit endas, mitte ennast teatris. Kas pole see ülimalt joogalik?

 

Hea kristlane näeb Jumalat kõiges. Tähelepanelikum nimetab seda rahvatarkuseks: mustrite kordumist ja iidsete tõdede paikapidavust tänapäeval. Mulle tundub naljakas see halvustav või veiderdav ignorantsus, mida kohtan ikka veel joogast avalikult kõneldes. Ikka veel on ta täna siin ja praegu jooga “võõras, kauge ja ülepingutatud”. Eestlane on oma jäärapäisus vankumatu ja uhke oma jonni üle, mis pole muud kui vastuvõtmatus ja suutmatus maailmas orienteeruda. Hirm oma pisikese keele ja kultuuri kaduvuse pärast. Rahvusluse, keele ja kultuuri eest seismiseks on aga ainus viis olla avatud. Esmapilgul tundub hirmutav, kuid uskuge, ma puutun sellega igapäevaselt kokku üle 40 aasta.
Meenutuseks: kui palju on maailmas keeli, mis elavad, ehkki seda rahvast kas enam pole või pole kunagi olnudki. Seega on hääbumise põhjus muus…

 

Vaatame lähemalt. Enne tseremooniat templis, tipis või kloostris on kombeks teha tiire ümber koja, tervitades sellega hoonet ja valmistades ennast seesmiselt ette. Käiakse ringe, hoides kätt vastu seina, otsekui tehes pai ja öeldes tere.
Kas teadsid, et sedasama tegid eestlaste esivanemad enne suitsusauna sisenemist? Kas teadsid, et suitsusaun oli eestlasele kõige püham koht majapidamises- siin saadeti ära lahkunuid ja pesti neid viimast korda, siin võeti vastu sünnitust, siin aeti pahasid vaime välja ja arstiti erinevaid haigusi.
Miks saunas? Lihtne vastus: seal oli ruumi ja see oli kõige steriilsem paik kogu majapidamises, suits desinfitseeris, aga lõi ka hästi sideme. Suitsuga saadeti taevasse tervist ja soove.

 

Saun oli ja on tempel. Lõuna- ja kagueestlased käivad tänini esiisade kombel suitsusaunas laulu läbi nendega ühendust võtmas.

 

Tasub harjuda mõttega, et teadmised ei ole koha- ega rahvuspõhised, nad levivad universaalselt. Ja ajatult. Kui vaatad eesti vanasõnu, avastad, et vasted on kõigis levinud keeltes ja üldse mitte tähenduspidiselt vaid kõige primitiivsemas otsetõlkes. See aga näitab, et viidatakse samale teadmisele ja allikale.
Allikale?
Jah, allikale- taipamisele, olgu see kogemuslik või jumalik (loe: teadmata päritoluga).

 

Soovid veel universaalseid nähtusi, mõistmaks, et nähtuste algallikas on üks ja seesama?
Kuidas on näiteks armastusega? Tunneb see keeli, rahvusi, sugu, aega?
Kuidas on päikesevalgusega? Jaotub ta ühtlaselt üle kõigi korraga ja soojendab või kõrvetab sugu, iga, rassi ja rahvust arvestamata, kas pole?
Jäta korraks kõrvale keerulised bio- või füsioloogilised konstruktsioonid ja sa näed, et inimene on universaalne ja loodus kõikjal sama toimepõhimõttega.

 

Selles valguses: kas joogat võiks asendada miski, mis on pärit eesti rahvapärimusest?
Kepitants? Lõkke üle hüppamine?
Kindlasti, sest põhjus on sarnane ja tuli kui element igavene. Aga harjutustik?
Me leiame peagi, et tõekspidamised ja taipamised on ajatud ja kohatud, loitsudel ja itkudel on sama eesmärk, mis mantratel- kuid kas selline asendus on seda väärt või omab see tähtsust, jääda rahvuspõhiseks kui oleme suurema kategooria esindajad, kõrgeimad vormid, inimesed?
Siinkohal- kas teadsid, et kindakirjad ei ole mitte ainult maakondlikud, vaid sisaldavad ka kaitse- või ravisõnumit nagu mantradki?
Mõistlik on praktiseerida teadmisi, mis on vanemad ja küpsemad kui eestlase rahvuslik iseteadvus.
Olgem ausad, natsismil on meiegi kultuuris oma kindel negatiivne koht ja swastika meenub meile kahjuks pigem selle kaudu, mitte heaolu sümbolina. Aga küllap oli maailmal seda hitlerlikku moonutust vaja lubada, et inimkonda hoiatada. Mina ei ole siinkohal kindlasti hinnangu andja.

***

Loomulikult on hatha ehk klassikalise füüsilise jooga harjutustik harjutatav ka ilma maailmavaadet muutmata. See ei ole õigesti sooritatuna kedagi seni kahjustanud. Jooga tervikuna aktsepteeribki erinevaid vaateid, seni kui need ei lähe vastuollu radja (loe: kuningliku, klassikalise) jooga põhimõtetega.
Tänapäeval on seda lihtsam ja lääne inimesele arusaadavam kutsuda elustiiliks, sest läänlase mõttemaailm on vastuvõtlikum uuele trendile kui idamaisele filosoofiale.
Veider, kas pole?

Kurvastuseks sellisele inimesele on aga käes aeg välja tuua, et kuhu ka ei vaataks, vaatavad vastu tuhandeid aastaid vanad kogemused. Teadmised füüsilisest kehast, psühholoogiast, bioloogiast, universiumi struktuurist, psühhofüüsilisest seosest emotsioonide ja keha vahel, pedagoogikast, energeetikast ja palju muud on jõudnud kasutusse paljudel elualadel. Tegu-tagajärg seosed. Sport kui füüsiline valdkond, aga ka neurokirurgia, molekulaarbioloogia jpt on selle avaldumise kohad. Teadmised ajurvedast arendavad kosmeetikat, ravimtaimedest ei tasu rääkidagi.

 

Miks mitte siis minna otse allikale?

Küllap sulle tundub, et tänapäeva inimene on muutunud nii põhjalikult, et talle on vaja uuenenud vahendeid. Väidan vastu: ei ole.
Tegeledes püsivalt jooga, teatri, psühholoogia ja pedagoogikaga näen, et tulemuseni viivad ikka needsamad harjutused ja aeg, mis kujundavad ümber meie harjumusi. Lisaks oli jooga meie regioonis tuntud juba vene ajal nagu hiina meditsiingi- NSVL puutus India ja Hiinaga vägagi kokku, ehkki risti vastupidistel eesmärkidel vaimsusele.

 

Millest see tõrksus siis tegelikult? Hirmust?

Peamine, mida jooga puhul tasuks välja tuua, on kaks teadmist. Teadmised oma kehast ja selle võimetest ning teiseks kogemuslik maailmakorraldus. Hatha jooga ja karma seadus. Kõik muu on sellega seonduv.

Selgituseks- hatha jooga sisaldab kogu füüsilise jooga harjutustikku, see ei ole tingimata eraldiseisev stiil. Wikipedia määratleb: “Hatha yoga is a branch of Yoga, one of the six schools of Hinduism. The word haṭha literally means “force” and thus alludes to a system of physical techniques”. Natuke võõrastav on siin seda sõna branch kohata, samuti, et kipume tänini defineerima joogat usundi kaudu. Eesti Vikipedia annab umbes sama segase tõlgenduse, väites ühest küljest, et jooga on religioonist eraldi, kuid samas: “/…/ Kuna hathajooga on tänapäeval Läänes tuntuim joogavorm ning jooga teisi harusid tihti ei tuntagi, nimetatakse hathajoogat kõnekeeles lihtsalt joogaks. Mil määral on tänapäeval levinud, ajaloolisest spirituaalsest ja filosoofilisest taustast suuresti eraldatud puhtfüüsiline hathajooga üldse osa algsest veedalikust joogatraditsioonist, on vaieldav. Lahknemine toimus suuresti 19. sajandil India rahvusluse kontekstis ning lääneliku kehakultuuri mõjul. Ameerika Ühendriikide hinduistliku liikumise juhtiv organisatsioon Hindu American Foundation on süüdistanud Ameerika joogatööstust jooga “vägistamises”, kuna vaimse õpetuse traditsioon on taandatud üksnes kehalistele poosidele.[4]”.

Selles viimases osas on palju tõde, kogu eksistentsi vältel on öeldud, et jooga õpetamine ei tohiks olla elatuse teenimise allikas. Niipalju veel, et kui avada nt App Store’is jooga rakendus, leiad sealt koos variatsioonideg ligi 300 erinevat asanat. Kogenud joogi märkab peagi, et päriselt toimivaid on siiski loetud arv ja need on kasutusel peamiste liikide üleselt.
Miks? Sest energiakeskusi on inimesel ainult piiratud arv ja kehaehitus üldjuhul ikka üks.

 

Täna teeb kogu hinduistlik maailm ja laiem Ida-Aasia regioon märkimisväärseid jõupingutusi, et vabaneda sellest religiooni slepist.
Samamoodi teevad budistid täna visa selgitustööd, et Buddha ei ole jumaluse nimi vaid tähistab lihtsalt valgustunut. Inimest, kes on tasakaalus. Religioosne hindu nimetab Shivat Jumalaks ja koos Brahma ja Vishnuga moodustab see omamoodi kolmainsuse. Joogi nimetab Brahmat loovaks, Vishnut säilitavaks ja Shivat hävitavaks jõuks. Kui hindu laulab templis mantraid, siis ta palvetab Jumala suunas. Kui joogi laulab mantraid kustahes paigas, muudab ta maailma toimimist, ta teeb midagi praktilist, mitte ei palveta.

 

Tänapäeval nähakse üle maailma kurja vaeva, et anda inimestele kogemus- jooga ei ole religioosne liikumine. Selle peamine põhjus on, et fanatism on palju halba teinud, samuti üle müstifitseerimine. Eestis, kus on aegade jooksul väga võõrdutud mõistmast, et inimene on osa loodusest, ei pruugi me fanatismist muul viisil aru saada kui vaid Rootsi moslemi äärmuslaste kaudu. Mõelgem korraks India peale- kui palju igapäevast enesestmõistetavat isetust on vaja riigis, kus on üle 60 erineva religiooni ja miljardeid inimesi.

Rahulikult lepin ka mina sellega, et rääkides inimestele joogast, võetakse teadmiseks, et teen päevas 3 tundi võimlemist. Ja see on omamoodi õige, sest näiteks pranajamad (hingamised), chakra-avamised (energeetika ja jõud) ja dhyanad (meditatsioonid, keskendumisharjutused) on paras võimlemine.
Jah, paneb küll ka higistama.

 

Tamur

 

Mina eelistan joogat, kus vaimne tarkus antakse edasi ainult inimestele, kes praktiseerivad aktiivselt ka füüsilisi harjutusi. Mitte eelistuste tõttu, vaid et seos keha, harjutamise ja tulemuse vahel oleks igal moel tunnetatav ja arenduslik. Mida märkad füüsises, oskad rakendada ka tunnetuslikus protsessis ja vastupidi. Lihtsaim näide sellest on teadmine, kuidas kõik emotsioonid talletuvad meie füüsilises. See teadmine omakorda võimaldab neid ka sealt füüsiliselt vabastada, on tervendamise aluseks.

Ma olen jõudnud joogani just tänu selle keha ja meele seosele. Füüsiline harjutus on hea põhjus seada endale käegakatsutav eesmärk. Edasi häälestub juba vaim lihtsamini.
Kõik maratonijooksjad või muu kestvusspordi tegijad teavad seda. Sufidelgi toimub dimensiooni vahetus just tänu keha füüsilisele pöörlemisele ümber oma telje. Nõnda uuendavad nad samaaegselt meditatsiooniga oma DNAd, kuid mõistus püsib selles protsessis selge.

***

Lähieesmärgi saavutades hakkab igav. Kõik hakkab korduma ja samaaegselt võib süveneda selles “tegevusetuses” murelikkus, et miks midagi ei juhtu, aeg jookseb maha.
Jäin oma kogemuses pikkadeks aastateks üksinda. Inimesed ümberringi ütlesid, et olen liiga nõudlik oma täiuslikkuse püüdluses ja mõtteteravuses. Nii on raske elada. Aga mind hakkas huvitama kohtumine Kõrgema Teadlikkusega, läbi isiklike individuaalsete (inimene kui liik) võimete.

See on mulle olnud ka eluaeg omane: kui kohtan ümbritsevas segadust, hakkan loomuldaselt looma harmooniat. Soovides seda jagada, kohtun endaga sagedamini.

Ja siis aeg peatus.

Kiire kadus ära ja on seda tänaseni.

Seda kutsutakse tasakaaluks: mõistmine, et aeg loeb igal hetkel, kuid et see on lõputu.

 

Alati loeb, mil viisil, mis järjekorras ja kelle kaudu teave meieni jõuab. Esimene moment on tähtis. Vaikus on põhjatu vundament. Eestis pärimuses pole kahjuks harjutusi ega metoodikat järel, on pärimus ja mälestus vaimsest poolest, kuid leida sealt harjutamise traditsiooni keha ja vaimu harmoniseerimiseks on pea võimatu.

 

Joogide lihtsaim eesmärk on saavutada vabanemine pettekujutelmadest ning võita surma.

 

***

Nüüd midagi skeptikutele.

Teadus on tänaseks välja toonud neli suurt tõsiasja, mida jooga ja meditatsiooni praktiseerimine kaasa toob lisaks vananemise peatamisele.

Need on:

  •  prefrontaalse kortekspiirkonna, mis reguleerib mõistmist ja kavatsust, aktiveerimine;
  • arendab meele püsivust, suurendades selle tundlikkust ja tunnustust sellele, mis on neutraalne, ei ole meeldiv ega ebameeldiv (eesti keeles: meel õpib eelistama ja looma püsivust ja tasakaalu);
  • kiirete gamma-lainete kasvatamine suurtes ajupiirkondades loob vaimse kogemuse suure avaruse tõttu;
  • parasümpaatse aktiveerimine, et leevendada limbilist / SNS / HPAA regulaarselt ringlevat tagasisidet, mis muidu tekitaks süsteemis stressi läbi ringlemise enda loodud reaktsioonide nõiaringides. Eesti keeles: me ei võimenda mitte negatiivseid elamusi ja rahtutust, vaid kasvatame baasi tasakaalule ja rahulolule.

***

 

Tuleb mõista, et valgustunuks võib saada igaüks. Kuid kes aksepteerib tapmist ja koormab oma keha jätkuvalt ka mürkidega, selle jaoks jääb selle kogemine lõpmatult kaugeks.
Joogi elab püsivas tasakaalus ennekõike oma sisemusega. Tihti veendakse meid, et meele kontrollimine tuleb kasuks oma eesmärkide saavutamisel. Joogalikus maailmavaates aga eksisteerib ka leplikkus, kiindumatus ja kohanemine iga olukorraga. Sestap on soovitav meelt pigem mõista ja saavutada tasakaal paindlikkuse läbi.
Räägitagu palju tahes teel olemise tähtsusest, igapäevaselt kestva samadhi saavutamine on siiski eesmärk, mis tasub täitmist. Kohale jõudmist päriselt.

 

Iga jooga asendite juhendaja-treener ei ole veel joogi või jogini. Asendeid võib õpetada ja harjutada kes kuidas soovib, selleks ei pea tingimata käima vaimset rada. Seetõttu ei pruugi näiteks jõusaalis pakutavast joogast või meditatsioonist erilist vaimset arengut oodata, seal tehtavad harjutused on teise eesmärgiga. Siinkohal soovin aga küll rõhutada, et iga joogi peab keha eest hoolt kandmist oluliseks ja oskab ka jõusaali kasutada.
Head õpetajat eristab teisest ka reaalne oskus vastata õpilase küsimustele. Mitte ainult asanate  kohta vaid nähtuste kohta laiemalt.
Hea jooga tunneb tihti välismaalgi ära satsangil peetavate arutelude kaalukuse järgi.

 

Olen kohanud õpilaste seas väidet, et jooga omaduslik korduv harjutamine on igav ja korduv. Tüdib ruttu.
Väliselt võib see nii olla, kuid niipea kui märkad edenemist ja lisad siia seesmised vaimsed harjutamised, see igavus kaob, hakkad märkama detaile ja laiemalt paremini eristama. Korduv muster aga loob püsivalt harmooniat sinu ümber. See jõustab sind ja loob püsiva avarduva keskkonna. Siin on juba iga areng pea iseeneslik, kui vaid jätkad harjutamist.

 

Keha on igal hommikul uus ja nii ka meel- ehkki sinu pärisolemus muutumatuks jääb.

 

Ei ole vahet, millist praktikat teed- vaata, et see oleks täiuslik. Füüsilisele tuleb palju abiks sisuline: pranajama, mudra, banda, dhyana, teadmised chakratest, jooga nidra jpm.

 

Kui räägitakse raja joogast, peetakse silmas kuninglikku ehk klassikalist joogat. Maharaja tähendab tõlkes kuningat. Sest kunagi oli jooga vaid siddhade pärusmaa, mida õpetati vaid ülikutele. Tänagi levib jooga Indias vaat et rohkem tänu läänlaste takkaõhutamisele, taasavastamisele, tavahindu on sügavalt religioosne, kuid pigem joogakauge. Mis veelkord näitab jooga mitteseotust usutalitustega.

 

Mina olen läbi isikliku kogemuse tulnud dharma swasti joogani. Dharmal Swastil on kaks peamist eripära: füüsiline ja vaimne käivad lahutamatult koos.
Kehaline protsessi tunnetus peatab vananemise ning aitab mõista peenvahendite (naadid, energia, intuitsioon, inspiratsioon) olemust; õigemini, et ka need käega mittekatsutavad asjad on harjutatavad nagu lihased.
Seda väidavad teisedki joogaliigid, kuid reaalsuses praktiseeritakse ikka lõpuks kas füüsilist enam või vaimset enam, mitte tasakaalustatult. Ja teine tunnusjoon on regulaarne satsang ja/või meditatsioon.

 

Kali preestriga
Kali preestriga Arunachala mäel

 

Eestis ja maailmas on eripära, et joogat harrastavad peamiselt naised. Vanas Indias oli see vastupidi. Sestap juhin meeste tähelepanu asjaolule, et päris kindlasti on meil harjutusi, mis nõuavad, kuid ka tasakaalustavad meheliku jõudu. Miks on oluline seda teada: et mitte haiget saada või haiget teha. Mehelik alge on tegelikult pigem mõistuslik ja naiselik intuitiivne.
Öeldakse, et Shiva mediteerib ja Shakti toimetab. Aga igapäevaelus näeme, kuidas mees ei mõista oma tegude tegelikke tagajärgi, kahjustades tegelikult ennekõike iseennast.

Kogu jooga on algselt meestejooga.

Laps eksis millegi vastu ja isa lõi teda selle eest. Laps oli üllatunud ja küsis isalt, kas tema isa lõi ka teda. Isa vastas jaatavalt. Laps päris uuesti, et kas ka tema vaarisa lõi vanaisa. Isa vastas juba ärritusega ka sellele jaatavalt ning päris, miks ta nii rumalalt jätkab küsimist. Laps vastas: “Issi, ma jätkan küsimist, kuni ma jõuan selle mõttetuse tuumani, sest ma tahan sellele lõpu teha kohe praegu!”

 

On vaja julgust, et teada Tõde. Ma olen vaimne, mitte religioosne. Selliselt oled oma igapäeva Looja.

 

Inspiratsioon on igaühe pärisosa, mitte valitute privileeg. Seda saab arendada ja esile kutsuda.

Sellisel viisil ja läbi püsivuse, toimubki meele avardumine.

Kõigil tõelistel õpetajatel on endal õpetaja, kelle poole nad aegajalt pöörduvad tagasi, isegi kui viimane on lahkunud.

Vali oma viis.
Alusta kohe.

 

Tamur,
Dharma Swasti ja Kriya joogi,
teatrikunsti magister

 

Lisainfo:

Dharma Swasti jooga – facebook

Dharma Swasti üritused leiad siit

 

 

Liitu meie uudiskirjaga!

0 kommentaar(i) "Nõuab julgust elada Tõde"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2018 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X