fbpx

Mai Agate Väljataga intervjuu jätk – “Meie uus reaalsus”

Jätkame Mai Agate Väljataga eelmisel kuul alustatud vestlust.  

 

Kuidas saada liga ja leida üles oma eluülesanded ja tunded, mis vaja ümber teha?

 

Kui sa ei loe mitte ühtegi materjali, mis valgustavad sinu sünnihetke ja räägivad kaasahaaravatest tunnetest, – ütleme, et pole sellele teabele üldse ligi saanud, aga nüüd tahad teada, mis on sinu elu ülesanne – siis tea, et pole ühtegi inimest, kes ei tuleks siia ilma ülesandeta.

Kõige lihtsam võte, et aru saada, milliste tunnetega maale tuled, on panna tähele, mis sind ärritab. See, mis ärritab, ongi sinu ülesanne. Seetõttu pole mõtet mitte kellegi peale näpuga näidata, sest kõigil on oma kogum tundeid, millega vaja tegeleda.  

 

Kas võib poolnaljaga öelda, et võiks tõmmata võimalikult palju ärritavaid olukordi ligi, et siis seda rohkem asju ära lahendatud saame?

 

Mai Agate küsib: „Kas sul on elus mõni ärritav olukord?”
„Ma ei mõista, miks me inimesed ei suuda teha koostööd,” muutun tõsiseks.
Teadjanaine jätkab küsitlemist: „Kas see ärritab sind? Mis tunde, see sinus tekitab?”
„See teeb mu kurvaks,” taipan nn seesmiste tunnete kaevamise järel. „Ma ei mõista, miks valitakse egotasand ega soovita sünergias toimimiseks teineteist toetada, aidata ja hoida, et olla üks kooslus.”

Kui alles tuleme maale koostööd õppima ja ei tea koostööst mitte ööd ega mütsigi, siis ei saa seda veel osata. Nt, üks skorpioni karmadest ongi see, et õpidki teistega koostööd tegema.

Noorkuu astroloogia annab ülevaate, mis karmasse oled sündinud või lase endale teha astroloogiline kaart, et missugune karma sul on ja mis on sinu vaimne väljakutse.

Mai Agate enda vaimne väljakutse on ebakindluse õppetund. Sellega kaasneb väljakutse, kus puudub enesekindlus. Tuled maale ja puudub enesekindlus. Usaldamatus iseenda tunnete vastu. Usaldamatus, jumal teab, kas see on õige. Endiselt on kõrgete kogemustega naisel veel kahtlusi ja pole kõiki hetki selgeks saanud, et ära kahtle õigsuses.

„Kas tõesti on sul ikka veel töös hetki, kui mõtled õigsusele,” uurin lähemalt kogenud praktiku sisemaailma.

„Ohh, ära räägi,” ütleb Mai Agate. „On loomulikult. Aga üha vähem kahtlen ja rohkem usaldan, mis tunne ütleb. Nooruses koguaeg kohe mõtlesin – ei tea, jälle vist tegin midagi valesti; kas see on kõige õigem, mis valisin. See ei lase olla enesekindel ega enesekindlaid otsuseid teha, sest ei usalda, mis seest tuleb. Aga sinu seest tulevad tunded on ainuõiged.”

Mai Agate mõistab, et inimestel on keeruline jõuda enesetunnetamiseni, kui on nii palju ühiskonnamõjutust. Oleme unustanud oma koosluse, kus meil keha, hing ja vaim. Me paljud ei pane tähelegi keha olemasolu, see tundub nii loomulikuna.

Inimesed ei arutle iseenda olemuse üle, kes ja mis ta on – enamus ei tee seda. Praegu on nii, et kui tahad olla õnnelik, elust rõõmu tunda, et oleks hea olla, peab õppima ise enda sisse vaatama. Kui seda ei tee, ära loodagi, et õnnelikuks saad.

Jään mõtlema inimestele, kes kardavad, ei oska või keelduvad uskuma endaga tegelemise vajadusse: „Mis tuleb, kui inimene keeldub endaga tegelemast ja proovib vanade mustrite järgi edasi elada?”
Eks siis paari aasta pärst kuuled, et jäi rongi alla.  


Kas siis on valik pigem siit elust ära minna?

 

Mõnikord on nii, et keha on sellise ehitusega, et ei lasegi uusi asju vastu võtta – oleneb ka sellest. Osad kehad pole võimelised muutuma, sest nad on väga madala sagedusega. Selline inimene tuleb ennast arendama, et ta õpiks ennast muutma. Kui tal on madal sagedus ja väga palju negatiivseid tundeid, siis ei saa paugupealt oma sagedust tõsta. Kui sul on uskumused, mis ei lasegi muutuda, nt nagu moslemitel. Neil on alateadvuses nii kõva uskumus, et nemad on ainuõiged. Kui alateadvuses on selline uskumus, siis keha ei saa sellise uskumuse all sagedust tõsta ega areneda. Kui alateadvus muutuks, saaks areng võimalikuks.

Võib-olla on sul nii palju negatiivseid tundeid kaasa võetud, et sa ei oskagi nendega midagi teha, sest keegi ei õpeta. Me ei õpeta ju oma noortele, et depressioon tekib siis, kui surud oma sees olevad negatiivsed tunded tagasi, ei räägi neid välja ega tee neid ümber. Aga tunded on kõik ainesed, nad on energiaväljad, magnetid. See, kes näeb selgelt, näeb tunnete kujutlusi inimese ümber ja sees. Kui on hea tunnetus, võid isegi sõrmega katsuda.

Võtame, näiteks alaväärsuse tunde, millest ennist rääkisime. Alaväärne olemine tõmbab nii paljusid rajalt maha. Kui sulle pole mitte keegi rääkinud, et see on ainult tunne, siis ju usud sinisilmselt, et oledki niisugune. Usud, et oled alaväärne. Nii nagu ühele naisele kirjutasin raamatusse, et ära usu valestiolemise tunnet, see on ainult tunne. Tegelikult pole midagi valesti.
See naine, kuskil 50 aastane, hüppas rõõmust õhku: „Issand, ma olen terve elu elanud teadmisega, et olen kõiki asju valesti teinud. Kogu aeg olen enda kallal võtnud, et teen asju valesti.”
Ja siis tema teejuht ütleb talle: „ See valestiolemise tunne on ainult tunne, see pole reaalsus. Aga sina võtsid seda reaalsusena.”

See naine uskus jumala tõsiselt, et tema on terve elu kõik asjad valesti teinud. Ta pidi hulluks minema, kui sai teada, et see on ainult tunne, et ta pole midagi valesti teinud. Ta lõi raamat rinnal Rahvusraamatukogu ees tantsu ja küsis: „Kas see on ikka tõsi, et ma pole midagi valesti teinud?”  

 

Usun, et seda valetunnet tunnevad paljud vanemad, kelle lapsed on palju arvutis ja nutitelefonis.

 

Vanemad pole selle põhjus. Mida saavad vanemad selleks teha? Midagi ei saa teha. Neid ei saa sealt vägisi välja kiskuda, sest terve klass ja sõbrad on seal karjakaupa. Peab olema väga kõrge sagedusega ja väga enesekindel, kui julged teistmoodi teha kui ülejäänud sõbrad, sest vastasel juhul nad nullivad su ära.  

 

Kas peaks pigem leppima, et laps nutiseadmes on?

 

Lapsed saavad ise 10 aasta pärast oma kolaka kätte oma ajuarengu puudujääkide näol, mis nutitelefonis olemisest tekivad. 10-25 eluaastani aju areneb, ja kui kogu aeg hoida aju tehis võnkumises ja vibratsioonis, tekib illusoorne maailm, sest oled reaalsusest 100% väljas.

Vaatan, kui nad bussis sõidavad. Nad on nagu teises maailmas, ei näe ega kuule. Mõnikord vaatan, kuidas läheb üle tee. Fooris on punane tuli, ta vahib nutitelefoni.
Ma pidin ükskord peaaegu infarkti saama. Aga bussijuht oli nii mõistlik. Kuigi tal oli roheline tuli, pidas bussi kinni, lasi selle hullumeelse üle. Kui arvestad punase ja rohelise tulega ja seal kõnnib üks arulage oma mobiiliga…
Siin jäi üks tüdruk mobiiliga kõndides auto alla. Auto on suur masin, seda ei saa poole meetri pealt pidurada. See nutitelefoni vahtiv kõndija ei näe ega kuule ümberringi.

Liigume sujuvalt üle terviseteema juurde ja jõuame algtõeni, et keha normaalne eesmärk on olla terve. Seega on keha alati võmeline tervenema. Ükskõik, mis takistus on ees, on keha võimeline tervenema – muudad tundeid, muudab keha oma tervist!  

 

Kes on keha taga põikpäine ega lase sel terveneda?

 

Oleneb missugusesse päikesemärki sündida ja kui kõvad energiad hoiavad kinni oma haardes. Võibolla tuled spetsiaalselt sellisesse hetkesse, kus on väga aeglased energiad, nt pühvliaastal sündinutel on aeglased energiad. Tuled meelega sellisesse situatsiooni, kus edasiliikumine on tohutult raske. Ühel käib see siuh ja lips, aga teine näeb kurja väeva ja saab vaid  ühe sammu võrra oma sagedust elus edasi tõsta. Aga teine teeb samal ajal 10 sammu. Kõik oleneb missuguse energia oled valinud, millesse tulid.

Kokkuvõttena on kõigil võimalik terveneda, sest puuduvad ravimatud haigused. Kõik oleneb sellest, mis on peidus alateadvuses. Kui seal on väga kapitaalne uskumus, et elu on nii- või naasugune, siis hoiad sellest uskumusest kinni, lähed või katki, aga ei nihku.

Iga tunne meie sees, kas teeb meie keha terveks või haigeks.
Seega saad endalt küsida: „Mis tunne mu haigeks teeb, mis on selle tunde nimetus?”
Kõrvaldad selle tunde ja haigus kaob ära. Nii lihtne see ongi, kuid sellesse peab uskuma, et see nii on. Kui sellesse ei usu, siis see ei tööta.

Mida rohkem alateadvuse mustreid ümber teeme ja uskumusi maha kukutame, seda suuremat pilti kuuleme ja näeme. Meie silmad on loodud nii, et näeme ainult kolmandat dimensiooni, samuti kõrvakuulmine, maitsmine, haistmine, kompimine ja tunnetus on kolmanda taseme ulatuses. Näiteks, tarbides keemilisi aineid, ruineerid maksa, mille tulemusel võid lühendada oma eluiga poole võrra. Kõik see on seotud inimeste teadlikkusega. Aga kui oled ignorantne ehk rumal ega tea, et peale selle dimensiooni, milles oleme, on veel palju dimensioone, siis lihtsalt ei näe sa laiemat pilti.  

 

Olen kuulnud, et meie sagedus planeedil on muutunud ja muutub praegu väga palju ja intensiivselt. Need, kes valivad eluvormina väga madalasse sagedusse jääda, kas neil puudub võimalus siia planeedile tagasi sündida ja peavad valima teise planeedi?

 

Praegu algas kuldajastu ja selle Maa sagedus kogu aeg tõuseb. Tulevikus pole enam siin seda madalat sagedust. Need, kes pole ära õppinud arusaamist, kuidas asjad tegelikult on, on tõepoolest sunnitud minema kuskile teisele planeedile, kus on veel madal sagedus. Neid planeete on siin äärealadel küll. Hing läheb lihtsalt teisele planeedile, et jätkata oma õppetunde. Ega ta sellepärast õppimist pooleli jäta.  

Mis on sagedus ja kuidas mõjutab inimest gammasagedus?

 

Sagedus tähendab võnkumise kiirust, kui kiirelt sinu energiaväli võngub. Kõrgemad sagedused, nt gammakiirgus on teatud astmes sagedus.

Negatiivsed tunded on kõik madala sagedusega, need on nn kõrgemas minas ja alateadvuses. Kuna gammasagedus on väga kõrge sagedus, siis see läheb alateadvusse ja peseb välja kõik madalasagedusega tunded. Kui inimene on alles algaja, siis ta ei tohi üksi gammasagedusel helides või selle võngetes viibida. Peab olema kõrval keegi, kes sind maha rahustab, kui alateadvusest nii palju negatiivust üles tuleb, et endast välja lähed.

Kellel on kõrgem sagedus, kus pole neid madalsagedusi ja kes on rohkem oma alateadvust puhastanud, võib rohkem gammasagedust kuulata – ta kannatab seda rohkem välja. Aga kujuta ette, kui sinu alateadvuses on veel mingisugune alaväärsuse tunne, negatiivne hirmutunne vm negatiivne tunne ja gammasagedus tõstab selle üles, mis teed siis? Kui inimene pole harjunud endaga tegelema ega tea, mis asi see on, siis võib ta minna šokiseisundisse, sest ei oska selle energiaga midagi peale hakata.  

 

Kui üks inimene on kõrgel võnkel, nt gammasagedusel, kas tema sagedus võib häirida madalamal võnketasandil viibivat inimest tema kõrval?

 

Kõrgsagedusega inimene käivitab alati madalasagedusega inimest. Kui ta on veel niisuguse kõrge sagedusega, et tõstab teise sees; kellel on negatiivsed tunded veel alateadvuses alles; negatiivsed tunded üles, siis on sul ikka jube sant olla küll. Aga, kui sul on juba alateadvuses kõik negatiivsed tunded ümber tehtud, siis hakkab sulle see kõrgem sagedus väga meeldima, sest ta käivitab ka elurõõmu ja kõrge sagedusega tunded üles.
Siin tekib teine oht, et lähed eufooriasse, sinna ka ei tohi minna. On vaja tasakaalu jääda. Kui lähed eufooriasse, siis oled jälle tasakaalust väljas. Kui oled mustas augus või oled pilve peal, need mõlemad on äärmused. Sul on vaja olla keskel.  

 
Mis on kuldajastu?

 

Maakera sisemuses on kuldenergia, mis on väga kõrge sagedusega eluenergia. Seda kõrge sagedusega eluenergiat annab maakera nendele, kes on sisemises tasakaalus. Kes on enese nn negatiivsetest tunnetest tühjaks rookinud ja on endaga tasakaalus, sisemises tasakaalus. Need inimesed saavad kasutada seda kuldenergiat.

Kuldajastu on siin Maal varemgi eksisteerinud, kui mitu korda, ei tea. Selle küsimuse asemel soovitab Mai Agate pigem praeguse aja küsimustega tegeleda.  

 

Kas väljakaevamised on seotud inimeste sageduse tõstmise ja kuldajastuga?

 

Inimese ja maakera ajalugu pole absoluutselt selline nagu teadlased meile ette maalivad, see on pluff ja just sellepärast on vajalikud üleskaevamised. Teadlased on pannud paika inimarengu ajaloo, vaat inimesed arenesid niimoodi ja niisugused ajastud olid ja niisugused ajastud järgnesid üksteisele ja siis juhtus niimoodi. Kõik see teadlaste paikapandud jura kukub ümber tänu arheoloogilistele kaevamistele ning saadakse hoopis teistsuguseid artefakte ja tõendusi, mis räägivad hoopis millestki muust.

Need, kes pole peavoolu teadlased ja kes on avatud uutele arusaamadele, saavad aru, et kõik see paikapandud maakera ja inimkonna arengulugu (kellest inimene on arenenud), ei pea üldse paika. See on vale, see on umbluu.

Inimene on arenenud iseendast. Meie eellased on pleaadid päikesesüsteemis. Ega me pole eraldi teistest päikesesüsteemidest. Need pleaadlased ja siiruslased on kõik meie õed ja vennad. Nad peavad meil hoolega silma peal, et kuidas areneme, kas areneme ja kas võtame uusi tarkusi vastu. Kui ei võta ja asi läheb ikka väga hulluks, siis tuleb ära lõpetada ja otsast alustada.

Maakera eksisteerib veel tänu välis- või kõrgematele jõududele, kõrgemalt arenenud tsivilisatsioonidele. Kui nemad poleks vahele seganud, oleksime ammu enda õhku lasknud. Täpselt samuti nagu lasksime Veenuse õhustiku õhku, nii nagu lasksime Marsi õhustiku õhku, nii me pürgime praegu maakera hävitamisega. Kuid me ei teadvusta seda endale.

Tuleb välja, et võtame uue planeedi ja hakkama muudkui otsast peale. Kuidagi ei jõua selle arusaamiseni, et maakera on mõeldud selleks, et inimrass saaks siin areneda. Aga me kohe ei saa, me kohe peame ikka kildkondade kaupa ennast paremaks ja kogu aeg mõtleme, et ainult minul on õigus eksisteerida ja teistel pole. Seda otsustame silma kuju, nahavärvi või muu järgi.

„Mis värvi su silmad on,” küsib Mai Agate, jätmata naljatamata, et sina võid olla, sest oled nagu minagi, roheliste silmadega. „Roheliste silmadega inimesed on väga tundlikud,” märgib ta lisaks.

Tegelikkuses võivad ja peavadki kõik olema, sest kõik, kes avaldavad elu, tahavad ennast täiendada järgmiseks eluks. Olgu see siis kilpkonn, elevant, kärbes, prontosaurus või mammut, kõigil on õigus eluks. Aga meie inimesena arvame, et ainult meil on õigus eluks.

 
Kas varasemad tsivilisatsioonid Maal on kuldajastust kaugemale ka läinud?

 

Nad ei lähe kaugemale, vaid lähevad siit minema. Kui inimesed saavutavad kuldajastul sisemise tasakaalu, läheb Maa võnge kõrgemaks, sest kollektiivne teadvus loob maakera kõrgema mina. Varasemate tsivilisastsioonidega on Maa võnge olnud kõrgem kui praegu.  

 

Missugune on maakera praegune kõrgem mina?

 

See on enesekeskne, sallimatu, vihkav, näpuga näitav, rassistlik, halvustav. Kõik peale minu isiku on pahad, kõik teevad valesti, on uskumus. Kui ei tee nagu mina, siis oled halb.

Kui sina ei salli koostöömittetegijaid või -oskajaid, siis tõmbad need tegelased endale ligi, kes ei oska koostööd teha. Sallimatuse tunne koostöö mitteoskajate suhtes tõmbab nad isiklikku energiavälja. Ja nüüd ole sina lahke, sa ei jõua ära imestada, miks inimesed ei oska teha koostööd. Aga kui nad tulid siia maale alles selles elus õppima, siis pole sinul siin midagi nõuda, et nad peavad kohe selle asja selgeks saama ja oskama järgmisel nädalal koostööd teha. Looda sa seda. Kõik need elu väljakutsed on elutöö, kõik on elutöö. Pole nii, et ühe, kümne või 15 aastaga saan need asjad selgeks.  

 

Kuidas suhtud kloonimisse ja katseklaasis loomisse?

 

Kõrgemad tsivilisatsioonid katsetavad kogu aeg meie peal DNA-sid, liites kokku täheinimeste DNA-ga. Eesmärgiks saada rass, kes jõuaks tingimusteta armastuseni.

Meie ühiskond läheb kaheks: ühtedest saavad tehnokraadid, teistest need, kellel on tunded. Ka kõrgemates tsivilisatsioonides on praegu nii, et on tunneteta tegelased nn tehnokraadid, kes tegelevad ainult tehnoloogiaga. Nad on arenenud väga kõrgele tehnoloogiaga. On ka neid, kes elavad ja töötavad tunnetega. Praegu proovitakse inimrassil, kas saame hakkama.  

 

Jõuame vestulusega sügavamale, et esitada üleskerkinud isiklik küsimus: „Iga kord soojale maale sõites, kus laiuvad liivaväljad, tabab mind kummaliselt tuttav tunne. Mida tähendab äratundmisrõõm ja millega on see seotud?

Sa oled seal elanud. See on su alateadvuses, Akaši kroonikates (mälu- ja kogemustepangas) kirjas. Sul on mälu ja kogemused sellest elust – need on kõik alles.

Avame Mai Agatega Akaši kroonikatelt eesriide ja saame teada, et olen elanud mehena Egiptuse kõrbes, kellel heledanahaline kaamel ühes varsaga. Mul on seljas seest karvane kaamelinahkne purka või mantlilaadne riietus. Kuigi ma liigun kõrbes, on mul mantel üll, sest öösiti kukub kõrbetemperatuur trastiliselt, – kõrbes on väga suur energeetiline soojuse ja külma kõikumine – öösel läheb nulli lähedale ja päeval tõuseb kuskil 30-40 kraadini (võrdleme seda emotsioonidele laadse kõikumisega). Õhku triivib huvitav info jahedamast ajast, mil kõrbes puhuvad 2-3 kuud järjest eriti tugevad tuuled. Sel ajal kaevati liiva sügavad augud, mis kaeti nahaga. Nendes aukudes magati, et peida end teravalt peksleva liiva eest.  

 

Mai Agate ärgitab mind ise rohkem minevikupilti vaatama, sest ütleb selle minu mälus alles olevat.

 

Minu elukohaks kõrbes on hütt või hurta, mis valmistatud puuvitstest ja kaetud nahkadega. Ruumi põrandale, liivale, on laotud suured kaamelinahad. Hakkan tundma tugevat kaamelilõhna, mis eritub kaugest minevikupildist.
Sööki valmistan hurtast väljas, liivale tehtud lõkkel, millele asetan olemasoleva katla (kogen korraga äratundmisrõõmu, sest aastaid olen otsinud selles elus katlameistrit, kes valmistaks mulle sobiva katla, teadmata miks ja milleks). Mai Agate kihistab naerda.

Ta teab rääkida, et tegelased, kellele katlad kuulusid, olid rikkad. Katel oli väga oluline, sest selle olemasolu võimaldas süüa teha. Malmkatlas on väga palju rauda, mistõttu katlas tehtud toitu söönud mehed said väga tugeva jõu.

Pärast katla lugu hakkame nägema egiptlase puusadel vööd, mis näitab seisust. Kuningliku klanni juhina esitleb ta meile oma lapsi.

Mai Agate üllatub mu jutule, kuidas võin praeguses kehastuses nii ühte kui teistpidi liival olla. Jumaldan liiva kingades, mille peale kinntab ta mu tõsimeelset egiptlase verd ja saab aru eelmise elu mõjutusest, kus kogu elupäevad liival veetsin.
Liiv on kui kuld, mis sümboliseerib sarnaselt merele ääretust. Egiptuse kõrbe asemel on kunagi sarnaselt Lõuna-Ameerika metsadele laiunud lopsakad rohumaad, mille tuuled kord liivaga katsid ja kõrgtsivilisatsiooni eemale pühkisid.

Mai Agate soovitab eelmiste elude nägemiseks enne uinumist teha taotlus, pärast mida võib seigelda terve öö minevikus.  

 

Kuidas on lood müstilise Atlantisega, kus see asub ja mis sellest sai?

 

Kadunud manner asub praegu Atlandi ookenis. Atlantis on Atlanti ookeani osa, mis oli omaette riigikorraga saar.
Atlantlastele pakuti kasutamiseks kõrgemad jõud ja meeleorganid. Meeleorganite aktivatsioon, mis tõi neile selgeltkuulmise, -nägemise, -teadmise ja -tunnetamise, oli mõledud kogu inimkonna loomisressursi hüvanguks. Avanenud võimeid hakati kasutama hoopis omakasu eesmärkidel. Nad ei hakanud ühiskonna heaks midagi tegema. Asi läks nii kaugele, nagu praegugi meil on: loome inimese klooni, tehes endale sulaseid ja tüdrukuid, kes meie eest kõik ära teevad. Atlantises hakati samuti inimest katseklaasis tegema, et luua endale töötajaid. Kõrgemad jõud vaatasid, et asi läks nässu ja hävitasid Atlantise ära. Mille järel algas kõik otsast peale.

Meie teadaolevad mandrid on triivinud aja jooksul korduvalt kokku ja lahku. Edgar Cayce ennustas, et ühel päeval tõuseb Atlantis taas pinnale. Küll kerkib järjest erinevaid saari üles, kuid suureks pettumuseks pole Atlantist veel näha.  

 

Mai Agate Väljataga järgmine loeng:

„Negatiivsete kogemuste tähistamine”
10. septembril kell 18.00
Tao keskuses
Lisainfo sündmuse kohta siin!  

 

Chandaa  

FB: Vaimnevabadus

Instagram: Vaimnevabadus      

 

 

Liitu meie uudiskirjaga!

0 kommentaar(i) "Mai Agate Väljataga intervjuu jätk - "Meie uus reaalsus""

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X