fbpx

Ma tean

Kahjutundes, keset rahvarohkust üksikuna, loen järjepanu õigeksmõistmised kokku. Kui sõjajärgsed aumedalid sahtlis kolisemas, pühin neilt hüljatuna tolmu.

 

„Ma tean”, segan rääkijale vahele, vähemalt juba üheteistkümnes kord. „Mida ta targutab siin?”

Ma ei jaksa oodata tema jutu lõppu. Niikuinii tean, mida ta öelda tahab. Nii korrigeerin lause lõpud, sinna aimatava pitseerides.

Loomulikult premeerin vahelesõitmist eituse ja oma tõega, hingetõmbeta. Olen väsitav enda teadmiste pealesurumises. Ma ei hooli. Tähtis, äkki paistan liiga lollina, jätkan valitud tehnikaga peenetundeliselt, ent robustselt.

Ma pole siia ilma õppima tulnud, vaid oma võimekust ja tarkust tõestama. Lubatud eluaastad passis, on piisav tõend mind tõsiselt võtta. Pealegi, te ometi teate, kes ma olen.

Ma pole mõni tühine naaber kõrvaltänavast, järjekordne luuser või neljakandilist portfelli kandev härra, kes maketti kodust põgenemise nimel endaga kaasas veab. Ma olen ikkagi …

 

Ainuke asi, mida tean on see, et ma ei tea mitte midagi

Photos from Chris Stuber

 

Tõestusjanu „ma tean” kaitseks, parim eitus ebapiisavuse ja teadmatuse tunnistamatuseks, õpetan enda korda. Märkamatult väljalipsanud fraas, nii kulunud, et teda enamasti tähelegi ei pane, elan järgijate nimel.

Piisav ja tunnustatud, seesmist kinnitust otsides, sündinud õpetlaseks, pole ma tühipaljas vanem õde, abikaasa, mees, suurem, teadlikum … Nendele alt üles vaatamiseks, näen merepoolset tuba.

Ämblikuna võrku kuduv, tõuguna kookonit nõeluv, sääsena kõrvas pinisev – rõhutan eitust. Tulisjalu elust läbi longates, nõuan piisavustunnet. Teda väsimatult ja pingsalt enda külge sõlmides, naeran üksinda – nad kõik ju armastavad mind.

Kuigi väidan suusõnaliselt, et oleme võrdsed, usun tasahilju, et olen siiski rohkem kui nemad. Põhjuseid mitmekäe sõrmedel loetledes, kustutan vasturääkijad. Meeldetuletajad vanast tõest, hingehaavast, – nad ühtmoodi vaenlased – ei tea nad midagi.

Kuid kuulakem, ja võtkem aru; mis iganes, veendun, et minu sõna oleks viimane. Poolikuna, vaid iseteadvana, neid parastavalt, rajun läbi teiste tõe.

Ja mis siis, et ei tea

 

Kes see ikka kõike teab…

Neid asju, millest ma midagi rääkida ei oska või vähe kuulnud olen, vahetan sujuvalt teema. Võib-olla isegi karjun ja süüdistan kuulajat tema lolluses, laotan üle õela kriitikatekiga või röögin lihtsalt tühjaks. Ega ta pärast seda enam küsimusi esitada julge, ja kui peaks imemoel jätkama, röögin rohkem ja kõvema häälega.

Kirik keset küla, pole meil aega tasakaaluks, olen linnakaevuna kõige keskel, linnarahvale nähtav. Kes keeldub minu kohta lugema, siis koputan ennast kutsuvalt uksele, et sissepalumiseta üle läve marssida. Neid sundida istet võtma, eksitavas suunas rammima, enda sarnane olema. Aplodeerin, sest kuulen neist kõike.

Ümbritsevad peavad teadma, et ma piisavalt tean, isegi vähe rohkem. Ostetud koht, kõigest mulle rõõmu serveerimas, fantaseerin, et nad päriselt mind kuulavad – mind järgivad.

Sõnadeks tehnika, tehke kõike isemoodi, tahan endasarnaseid. Ühte malli teadmatud, võin kerglaselt lahkuda, et päriselt kanda kinnitada, igaveseks paikseks püsida.

Mäng naeruväärseid mõõtmeid võtmas, kehitan tagumises lõpus õlgu – ise uskusite!

Pimedad võimalused

Kõnelen sellest, millest tean. Teised teemad mind paelumata, olen korduses, elutsüklilisuses. Jalad rongiratastena rööbastes, ei astu ma teelt kõrvale. Tõde, nui neljaks, kellele seda vaja.

Surmahirm seljale naelutatud, trambin ikka ja jälle sama reha otsas. Teisi tagaplaanile surujana palvetan kõigest ühe asja eest: „Tahan kõige suurem paista.”

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa
💜

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Photo by Ingrid Tsirel

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

13/04/2020

0 kommentaar(i) "Ma tean"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X