fbpx

Lapsed – maailma pärand või täiskasvanute tugisammas?

Lastele saab tõsta enda soovimatu osa

Kui ise kanda ei jaksa, siis tuleb appi laps. Kui lapsi on rohkem, avardub võimalus oma soovimatut koormat nende kõigi vahel jagada.

„Kui saaksin sinu haiguse või raskuse endale võtta, teeksin seda,” ütleb isa pojale.

Poeg, kes vaatab suurte kaastundlike silmadega teatud vanuseni oma kõige suuremale iidolile otsa, saab ühel päeval suureks. Adudes valedekoormat, eemaldub ta valetajast, sest on hammustanud läbi tõe.

Alguses usub väike maailmakodanik tõsimeeli, et vanem soovib tema küljes oleva väljendunud haiguse või muu meeleraskuse eemaldada. Ta usub sinisilmselt, et vanemal lasuvad puudulikud võimalused.

Hiljem saab ta aru, et vanemal polnud oskusi, tahtmist või oli liiga nõrk, ehk isegi hirmul, oma eluga silmitsi seismiseks. Nähes vanemate toimetulematust, võib täisealiseks tõusnud laps otsustada vanemate tegemata osa enda kanda jätta, ikka nende suurte inimeste toetamiseks.

 

Suured meistrid omast käest
Photo by Monika Luniak

 

 

Lapsed on suurepärased meistrid energiavälja korrastamises. Soovides esivanematele vaid parimat, juhivad nende tähelepanu enda haigestumisega.

Avaldan sulle nüüd suure saladuse: „Lastel puuduvad oma haigused kuni täisealiseks saamiseni.”

Põhjus lihtne. Lapsepõlv on energeetiliselt pühendatud emale ja isale, eelkõige vanaemale ja vanaisale (otsene peegeldus ja õpetus vanavanematele), mil suured inimesed saaksid tegeleda iseenda kasvu ja muutumisega. Oleme kolmanda põlve otsene jätk, kes tegutseb edasi täpselt sealt, kus vaarvanemate lugu katkes. Nii oleme ühel hetkel tagasi lastena, õpetamas oma vanavanemaid, kes meenutavad neile oma vanematelugu.

Täisealiseks saamist nimetame jäävhammaste täielikku väljakujunemise hetke. See on aeg, mil laps väljub vanemate energiaväljast, et siseneda oma isiklikku ellu. Siiani kandis ta vaid vanemate haigusi (millest osa võib moodustada tema enda karmalugu), vahel nn lastehaigusi, mille kohta ütleme, et ta tõenäoliselt kasvab sellest välja.

Lastehaigustest väljakasvamine tähendab, et täisealiseikka minnes loovutab laps vanemate energeetilise osa neile tagasi. See juhtub juhul, kui ta mõistab, et ei pea vanemate osa kandma või usaldab, et vanemad tulevad ise enda õppetundidega toime. Vastasel juhul jätab laps vanema osa tagastamata, enda ellu astumise asemel jääb kordama vanematelugu. Sellist situatsiooni nimetame maakeeli geneetlisteks ehk pärimuslikeks haigusteks, kus põlvest põlve korduvad sarnased lood. Tegemist on vaid samalaadsete käitumismustrite ja emotsionaalsete läbielamistega, sest negatiivne ehk tasakaalustamata emotsioon loob kehalise ebatasakaalu.

See tähendab, et laste füüsiline ravimine neid terveks ei tee. Sageli muudab hoopis immuunsüsteemi nõrgemaks, mis mõne aja möödudes allasurutud haigushoo veelgi intensiivsemalt välja lööb või viib juba olemasoleva sügavamatesse kihtidesse, väljendudes haiguse süvenemise ja lisasümptomite kasvuga.

Lapsed annavad kiirelt märku valede valikute korral, niisamuti vajadusest pingeliste olukordade muutmiseks. Nad osutavad inimestele, kes meie elust vaja eemaldada või keda asemele kutsuda.

Nii annab laps haigestumisega vanematele märku. Kindla haiguse ja käitumisega juhib tähelepanu, et vanemad aktiivse olukorra osas endas midagi konkreetset muudaks, olukorra lahendaks ehk enda tasakaalutu emotsionaalse olukorra korrastaks.

 

Prääniku asemel vitsaga kasvatamine ei toimi
Photo „The Violin Plaier”

 

 

Lapsed, olles kõige suuremad meistrid ehk õpetajad, on suurepärane peegeldus õppetundidest, mida vaja läbida.

Püstitan hüpoteesist kerkiva küsimuse: „Kuidas on vääriline kohelda kõige suuremat meistrit?”

Kas tema eest põgenemine on arukas?
Kas temasse üleolevalt suhtumine on mõistlik?
Kas mahasurumine on vajalik?

Laste peale karjumine annab märku vanema süvenevatest hirmudest ja enda toimetulematusest olukordade lahendamisel. Laste karistamine ei too soovitud julgust ega lahenda ebuamugavaid situatsioone. Laps pole süüdi vanema ebapädevuses.

Laps, kes on maailma hiljem sündinud, kui tema vanem, kannab avaramat teadvust, sest mäletab aktiivsemalt kodulähedast kogemust (elumõtet ja universumiosa, kust pärit on). Erinevalt suurest inimesest, puudub tal soov sobituda ühiskonda, olles teadmatu siinsetest mängudest – ta on alguses hirmuvaba. Hirmud süstib temasse vanem, ühiskond, ümbritsevad, kes järjepanu manitsevad ning osutavad kõigele, mida ei tohi ja mis on ohtlik, sobimatu.

Õpetage karistamise asemel, kuidas teile juba tuttavamas maailmas paremini toime tulla, olgugi, et ise kardate. Karjumise asemel seletage ja analüüsige, mida juhtunud olukorras teisiti oleksite teinud ja miks. Analüüsige ühes. Pole vaja karta enda hirmude tunnistamist ja väljanäitamist laste ees. Aususega tunnistate vaid tõde ja juhite võsukese tähelepanu tõe otsimise vajadusele, julgusele katsetada, hoolimata oma seesmisest takistusest.

NB! Mäletagem, et pole halbasid lapsi, vaid on halvasti käituvad lapsed.

Liigne karjumine võib suunata last teadlikult või alateadlikult halvasti käituma. Nähes, et tema peale alalõpmata karjutakse, tekitab arusaama tähelepanu ainuvõimalikkusest vaid mässumeelse jõnglasena. Kui keeldute lapsele maailma tutvustamast ja hea sõnaga toetavas keskkonnas kasvatamisest, muutub võsuke ilmvõimatuks lapseks vaid sellepärast, et usub nii võimalusse vanemaga aega veeta, janunevat armastust omistada.

 

Kui leida haiguse või ebakõla põjus, see elimineerida, puudub vajadus tema edaspidiseks kaasaskandmiseks
Photo by Kristina Makeeva

 

 

Võib tunduda, et vastik haigus ei taha lahti lasta. Mäletagem, et mitte haigus ei hoia inimesest kinni, vaid inimene hoiab haigusest kinni. Ülimast alandlikkusest ja toetusest on haigus valmis õppetunni andmiseks ennast teadmatuks ajaks paigale naelutama, kuid lahkub siiski esimesel võimalusel.

Haigus, niisamuti nagu meie, on vaid energia, mis soovib vabalt liikuda. Nii nagu kosmiline tolm ja planeedid universumis, soovib kõik siin elus vabalt liikuda, isegi elutud asjad. Miski, mis seisma jääb roostetab või lõpetab funktsioneerimise. Seega soovib haigus kõige enam edasiliikumist, vabakssaamist.

Haigus on kui hea sõber, kes on valmis sageli kannatlikult viitama muutust vajavale olukorrale või osutama õppetunnile, mis vajab selgeks saamist. Laste haiguste puhul saame rääkida vaid täiskasvanu õppetundidest ja muutust vajavatest olukordadest. Mõnikord piisab juba otsuse tegemisest, kui lapse haigus võib hakata taanduma või kaduda hoopiski. Kuid püsiva tulemuse saavutamiseks, tema energiavälja puhastamiseks, on vaja liikuda muutuse täieliku elluviimiseni.

Haava plaasterdamine ei kaota katkist kohta, vaid varjab haige koha. Haiguse allasurumine ei kaota tema olemust, vaid muudab silmale kõigest nähtamatuks. Ta pöördub üsna pea uuesti nähatavaks, uuesti välja lüües, järgmisel korral võib-olla uues kohas, kuid kindlasti intensiivsemalt.

Selleks, et haigus või mõni sümptom füüsilisel tasandil välja lööks, on ebatasakaal inimese energiaväljas umbes kaheksa aastat jõudu kogunud. Hea on heita pilk minevikku, mis juhtus või toimus umbes kaheksa aastat tagasi, enne haigushoo puhkemist. Milline sündmus või läbielamine leidis elus aset?

 

Deemonid kapist välja
Photo „The Battle Is Won”

 

 

Geneetilise ühise inimkoodina sisaldame kõik ühtemoodi samasugust võimalust haigestuda kõikvõimalikke maailmas eksisteerivatesse haigustesse, kuid omame võimalust täielikule tervenemisele, ja terveks olemisele. Meie algne kood ehk terve rakk vajab inimese veatut terviseseisundit, mitte haiguslikku seisundit.

On vaja suurt pingutust, et viia algne rakk ebatasakaalu ehk haiguslikku seisundisse. Veel suuremat pingutust, et manifesteerida enda haigused ja ebapädevused lapse tervislikku tasakaalutusse.

Enda tasakaalutu olukorra eiramisel anname lastele signaali, et ei tule kantava koormaga toime. Esitame neile energeetilise palve meie lahendamata asjad endi eest korda ajada. Kuid mitte keegi peale meie endi, ei saa lahendada meie osa, nii nagu keegi ei saa meie eest meie tundeid kogeda. Ainumas lahendus on tagastada kogu võõras osa, kasvada suureks ning leida julgus oma deemonitega silmitsiseismiseks.

Võõrast koormast vabanenud laps jagab oma tänutunnet tervenemise või õidepuhkemisega. Vanem, kes on lapselt enda osa tagasi võtnud, selle lahendanud, kingib järglasele enda luukeredevaba elu, tema enda isikliku elu, vabana vanemate taagast ja nn geneetilistest haigustest. Lapse eduletõusmine on enamasti märkimisväärselt kiire, väljendudes parenenud õppeedukuses, sõpradevaheliste konfliktide kadumises, enesehävituslikest pahedest eemaldumises, tervenemises, avardumises, mõne ande väljendumises jpm.

 

Üleöö põrgulisest ingliks ja haigest terveks
Photo by Christine Bell

 

 

Igal haigusel on oma sõnum ja keha selle väljundaja. On ülim vastutustundetus lükata enda tegemata asjad lastele, teha nägu nagu haigus oleks karistus või paratamatus, mida tulihingeliselt varjata.

Endas muutust vajava osa tähelepanuta jätmine laastab lapse tervislikku seisundit, samuti täiskasvanu enda oma. Kui laps saab vanemalt piisavalt tähelepanu, toetust ja tunnustust, puudub vajadus hüperaktiivsusele ja nn võimatule lapsele. Kui vanem otsustab lahendada enda negatiivse olukorra või ravida ehk muuta endas vajaminev, võib laps üleöö terveneda.

Kõige vähem, mida laste heaks teha saame, on enda koorem tagasi küsida, nende õlgadelt kokku korjata, ja tegemata asjad ise lõpuni viia. Pole vaja muud, kui õppida vastutama. Laps, kes on kordades emast ja isast väiksem, võiks pühendada lapsepõlve mängimisele, mitte suurte probleemide lahendamisele. Kuid laps, kes kogeb vanema toimetulematust, soovib suurest lojaalsusest teda aidata, – lootes, et ema või isa teda nii rohkem armastavad.

Mõelgem vähemalt kaks korda järele enne, kui riputate endi hirmud, otsustamisvõimetuse, vastutuse ja õppetundide eituse lastele. Vabanduse kasutamine, et midagi tegemata jätta või midagi teha laste pärast, võiks kiiremas korras kukutada. Suurte inimestena laste taha põgeneda, kas pole see vale?

Kuigi süvenenud olukordade muutmine võib olla pikk ja vaevaline teekond, kutsun astuma üles enda muutumisse ja tunnistamisse, sest haiguse ja olukorra muutus saab esimesena alguse just olukorra tunnistamisest.

 

Popkuninga Michael Jacksoni olulisemaks pärandiks jäi maailma paremaks muutumise sõnum. Maailma paremaksmuutumine saab alguse ei milleski muust, kui iseenda sisemaailma muutmisest, mis muudab paremaks meie laste elu, võttes neilt tugisamba rolli.

 

Koolitusel „Emotsioonide lahustamine” (https://www.facebook.com/events/732179743946466/) saab heita pilgu juurdunud mustrite lahendamisele, vastutuse võtmisele ja oma eluloo meistriks olemisele.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni
Chandaa

 

 

 

 

 

 

 

Photo by Ingrid Tsirel
Main photo by Vicente Romeo Redondo

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

0 kommentaar(i) "Lapsed – maailma pärand või täiskasvanute tugisammas?"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X