fbpx

Karjuv ühiskond

Surun käed kõrvadele – ma enam ei jaksa. Tahan vabadust, siit eemale. Kas keegi palun peatakse selle pöörlemise?

Ohkan raskendatult veel korra, enne kui asun teele. Ma olen omadega päris küpse, kui ukse enda järel sulgen.

Kas päriselt oli vaja nii kaua oodata?

Olgu, silitan endal mõttes pead. Hea, et see niigi läks. Oleksin võinud ju alles elupäevade lõpus avastada oma takerdunud meele sasipuntrast, et siis ahhetades viimsele teekonnale minna. Tegelikult olen ju päris tubli olnud…

 

Võidab see, kes…

 

Tõstan trofee rinnale, olen väljapaistev ja andekas. Laotan kogutud diplomid seinale nähtavale ehk mõistetakse mind mu väärtuses. Miks nad ei peaks? Paberil on ju kuldses kalligraafias kõik täpselt kirjas.

Üks diplom emale, teine isale – nüüd on nad kindlasti mu üle uhked, kiidavad pealegi õnnistust jagades oma südameis. Kolmas kadunud eneseväärikusele…

Imetlen norutades kauneid väljatrükitud aukirju, kuid tuba jääb tühjaks. Kuidas nad ei näe mu püüdlusi, rasket tööd, edujanu?
Üks aasta, teine aasta – hunnik mahavisatud aega imendub üheks seinatapeedis.

Asetan veel ühe särava kiituse seinale, silmapaistvamale kohale. Säbruline raam lööb päikesevalguses kiirgama, varjutades pisikeseks muutunud kirja. Kaotust tunnistades, tõstan väsinud keha kulunud tugitooli. Taipan tõde, olen jõudnud kohale liiga hilja. Annan alla.

 

Uus tulemine

 

 

Mõtlemine ei kuulu minu pärusmaale, see jäägu teistele, neile, kes on avatud. Robotina otsustan kummardada ühiskonnatavasid, pärandit, mis mulle vastumeelne, kuid ihadepärane.

„Tule,” meelitab ta sõrme kavalalt enda suunas viibutades.

Torman ahnelt kohale, porine rida järel ehk jagub mullegi siin palasid.

„Mine,” lükkab ta kulm kipras mu eemale.

Solvun kergelt, sest pole valmis kohta vabastama.

Küsimata minu soove või vajadusi, sulandub tulemine ühte minemisega. Kuigi mul on seadused eeskujulikult ritta laotatud, olen ühiskonnaheidik, kes tõugata ja lükata.

„Tule,” kutsub ta jälle.

Tuli paiskub rinnus valusaks leegiks, lüües sisemuses purunenud peegli haavadena südamesse. Pudenenud killud, nende uus korrapäratu asetus, ärgitab pingelise sõja, olen väljavalitu.

Väed koondunud, lajatan tõekirve raske kolksatusega keset lauda. Poolitaja lööb kiilu eludesse, ta ei hooli. Tõeseerumi rüübanud, kaanin karika põhja piiludes viimset tilka.

Läheduse apluses reastan kohtumõistjana alluvad haigutavasse eilsesse, kraaksatavasse karjatusse. Uskumatud, milline naiivsus. Mis siis, et tunnen süüd, naeran rämedalt. Ta on ju ikkagi tulnud, et viia mind uude tulemisse.

 

Kelleks Te mind peate?

 

 

Aitäh, aga ma ei saa seda endale lubada. Lükkan pakutud naudingu tagasi, vaikselt suunurgast vett pühkides. Tiitel ja staatus, perekonnaseis nõuavad vastavat käitumist.

„Ega ma mõni niisugune pole!”

Traditsioonid põrnitsevad karmide valvuritena selja taga, nad teavad, et janunen vabaduse järele.

Surun üleskerkinud kõhutunde alla – sellest me ei räägi. Käed kõrvadel, liigun kuulmatuses kurdina linnatänavatel, eluta rakkudes. Kõrged tornid ja asfaldilõhn nina kõditamas, parem on end välja lülitada. Puurin silmad trükivärvist lehkavasse uudistekanalisse. Suunataju kivisillutiselt vastukajaval kontsteklõbinal hoides, keeldun pilku sisse pööramast – ma tean seda juba niikuinii, olen kõike kuulnud.

Räbaldunud hing karjub tühjuses, rahuolematuses, alustamata elus. Teeninud kõikide vajadusi, olen jätnud enda omad avastamata. See neetud väärtusetusetunne, see tühjakargaja on kõiges süüdi. Vanematega tulen veel toime, nende elamata unistustega, aga enda varjupoolega, sellega ei oska midagi peale hakata. Lömastan pöidlaga mööduva satika, parem on lisakõrvad eemaldada.

„Kelleks Te mind peate ega ma mõni niisugune pole,” karjun kõvemini, lootuses saada kuuldud.

Upitan veel kord tühja kesta troonile, lähemale väärtuslikule kroonile. Eksinud kullamägede printsina, libastun siiski rängalt.

 

Pärandipettus

 

Illusiooniderägastikus teen teed reaalsusele. Lükkan painutatud tõe kõrvale, et lubada vale õuele. Olen paljastatud.

Häbist silmi porisse surudes, lohistan mudasse vagusid voolides lüüasaajana verst verstal jalgu järel. Seitsme penikoorma saapad mõõdupuuks, tulen toime esmaste hingetõmmetega. Pärandipettuse klounina saan teha nalja vaid enda üle.

Kõrvu sosistab tühjus, mu jalge ette radasid voolinud kalkus. Ta kaob piinlikult painutatud valekoorma all, inimkeele laialipuistatud apluses, selle häbisse haihtunud valskuses. Hulljulge kavandina võtan ta siiski vastu.

„Tere tulemast, koju,” püüab vabanemine lahtilaskja enda pehmes põues. „Ükski jõud pole mind takistada saanud, niisamuti põud.”

Kuigi tõusen tuhast, olles osa pärandist, olen üllatunud peitunud jõus.

 

Palun Teid teele

 

 

Teemeister kummardub tänus. Surun käed otsmikul kokku, ta on valmis mind oma enda elule õnnistama.

Pühitsuse järel viskab poti tulele, et võtta sõõm. Veel üks viiv, et astuda teele.

„Mhh, naljakas,” muigan julguses end esimest korda avada. „Luban vabaks kriitika, kelleks Te mind peate.”

Süda valla, tegutsen omamoodi, Atlantise moodi. RATAVA hinges klõpsatan kohvri kokku, kergitan aupaklikult mütsiserva ja läinud ma olengi.

„Ma tean,” kuulen järelekumavat maallase maist teadvust.

Tõstan vaid käe, et viibutada hüvastijätuks jumalikule arusaamisele.

 

Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni!

Pildivalik Ingrid Tsirel

Chandaa

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

03/12/2019

0 kommentaar(i) "Karjuv ühiskond"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X