fbpx

Austus on selle mängu nimetus

Maailm on õpetanud ennast tähele panema, kuid olen teda eiranud. Nii liialt kaua oma vajadustel trampinud, end vabadusesuunalt kõrvale lükanud. Korduvates kompromissides ja järeleandmistes, rakud kingades pakitsemas, järjepidevalt oma kandadel hõõrunud.
Paigutunud pidevalt kulisside taha, arvasin, et tema plaan on minu suhtes pime olla. Kuid hoopiski, ta julgustas mind välja astuma, et võtaksin omaks tähelepanu, oma vajadused.
Pilvepiirile ulatuval torniäärel, – seon lahti köidikud, mis käsivad teised endast ette paigutada – olla vaade kõrgelt selgem ja suurem. Nähes suuremat pilti, tahan avada silmad muutumisvõimalusele; järgmiseks iseenda hoolimises kerkida, kus kriiskav ebaõiglus räuskab lahendamisjanus, sest kehast eemaldumine pole enam viis.
Aastasadu tuhandeid hoolitsesin teiste eest, nüüd on minu kord. Viimse mustrikoodi järgi on vanad harjumused visad kaduma. Kipun end ikka unarusse puistama. Sõnajõudu restartides, navigeerin kursi enam-vähem õigele teele.
Mu keha vajab elamiseks uue starndardi täielikku omaksvõttu, ometi põikleb juurdnud kordus enda korduse lõpetamise vastu. Ta kardab vabadust, selle piiritut mõõdet, mis lubab hakata nautlejaks.

 

Maailm, otsustanud inimkonda edasi kanda, järgneb hoolimise õppetunnile.

 

Maa, loodus, keha, – kõik ükssama – ta vajab hoolimisse kandmist.
Maast ja veest koosnev inimkeha ehk loodus, on koondanud ühte paika rohkem, teise vähem. Kus puudus, sinna küsib juurdevool suunamist; kus ülearu, väljaväänamist ja tühjendamist. Maa, tema enesekindlus, toonud kahejalaga maasseismise oskuse; vesi, tema voolavus, pannud aluse olukordade lõpunilahendamisele; tuletab loodus siiski meelde planeedi külalistele, tuulest ja veest pärit võõrastele, nii maa- kui vee-elemendi täiustamisvajadust, tema andide omaksvõttu ja tundmaõppimist.
Tasase tuule ja tulena, olles värskendavad ja soojendavad, jõujalal puhastavad, tormajatena ennast hävitavad, laskub abi. Saabunud lisajõud, tema ei kõhkle. Metalse läikena toob selgust, peegeldust, millelt rebitud paksu tolmuga kattunud kardinad – eesriided, need on ainukesed, mis üleminekuajastul tuleriidale lendavad.
Staatus tembeldatud, saab pime nähtavaks. Narri kombel tundub metalne peegeldus väljas toimuvat, eemal minust. Temake, kindel endi ülesandes, jätab otsuse kõigutamata – ta muudab nähtavaks kogu sisemaailma. Projekteerunud taamal, annab aega, vaid viivu, imendumiseks.

 

Tõe omaks võtnud, sulpsatan aerud elumerre.

 

Keha hoolitsemistasand muutunud, teiseneb looduse, tema maa ja vee tasand. Looduse eest hoolitsemine, samaväärne enda eest hoolitsemisegs, oma keha tähelepanemisega, saavad selgeks laskunud kanaldused.
Projektsioon, võtmas arusaadavat kuju, manab esile silmaehituse. Kahte kätt kokku lüües, kukub imestus.
„Muidugi. Kui reaalne pilt silmaläätse taga peidus, siis projektsioonis, tema silmavaates ongi kogu nähtud maailm tagurpidi,” meenub silmaehitust modelleeriv kujutispilt. Peegeldunud pildis ongi paljust keeruline aru saada, sest pöördvõrdelisus kadumaläinud kooliõpikutest end enam ei õpeta.
Leonardo da Vinci, – kehastunud loojatasand – tõstan tema mälestuse puhtasse ausse. Julgus väljendada õiget, reaalset pilti, paneb ta kirjasümbolid paberil paremalt vasakule voolama. Erinevalt üldrahvast, tumm illusoorsele tõekspidamisele, loodab mahamärgitud geomeetriana viidata teekonnale sealt poolt siia, et tuletada oskus väljumiseks kadunud ajast.

 

Vabadusekood rinnas, uhkelt nina püsti, olen elevil kui oktoobrilaps.

 

Raputan piiblikaante vahelt välja vabaduse iseendast. Ümbertehtud maailma laskununa, reaalsuse pahupidi pööranuna, triivin välja tagurpidi maailmast.
Alates tänasest lõpetan teiste tähelepanu kerjamise ja teistele oma tähelepanu äraandmise. Seekord jään kindlaks oma sisetundele, iseendale. Olen nüüdsest saadaval, täiel määral iseendale, et hoolida, sest ajastukeerises saan hoolida maailmast vaid oma keha täheldades.

 

Süüd väljapoole tõstmata, lähen kardetud igavikulisse igavusse, sest otsustan julge sangarina teed näidata. Mis minuga ikka valgustamisteel juhtuda saab?
Algusse tagasi kukkuda? – no seda ma mäletan selgelt. Kinnisilmi võin korduse taas läbi mängida. Paljuski väljakutsuvam on tundmatu. Usun, et olen selleks ülesandeks just õige.
Päästjat uksest välja lükates, astun eest talle kuuluvatelt õppetundidelt, et austavas hoolimises võtta omaks enda osa.
Vanad sidemed lõppenud, laskuvad värsked kirjatuvid, valged kui peajumal Ra. Formuleeritud taotlust lugedes, sositan ühes vaimusilmaga: „Tähistan ruumi, kus aeg. Tantsin mandalal, milleks Maa. Puudutan kuukiirt, kus öine valgus.”
Kukutanud võitluse muutunud eluga kaasamuutumises, jään kauemaks kui algselt plaanitud, pühitsuseni.
Südamest südamesse mõistmiste ja julgete katsetamisteni

 

Allikas

 

Chandaa💜
Photo by Magic Beauty

FB: Chandaa

Instagram: Chandaa

 

Liitu meie uudiskirjaga!

0 kommentaar(i) "Austus on selle mängu nimetus"

Kirjuta kommentaar

Copyright © 2017-2019 hingekompass.ee

Setup Menus in Admin Panel

X
X
X